All Over the Place

Just nende sõnadega võib iseloomustada mulle kõige armsamat ja kehaomast tantsuviisi. Ma olen siin. Ma olen seal. Ma olen igal pool. Mind saab terve tuba täis. Selles võibki peituda põhjus, miks kõige enam armastan tantsida just nimelt suures saalis. Seal saab ringi joosta. Lennelda ühest nurgast teise. Meenuvad teatriklassi (2003-2006) harjutused, kus pidime keskenduma kogu lava täitmisele. Kui laval oli ka partner või mitu partnerit ja eriti kui nad liikusid, tuli vastavalt nende liikumisele ka iseenda positsiooni korrigeerida. Tähtis oli tasakaal – et meid oleks laval igal pool. Et ei oleks tühjust.

Ka üksi laval olles tuleb osata seda täita. Osata tasakaalus hoida. Või… vahel lasta ka tasakaalust välja libiseda, kui see mingil eesmärgil vajalik on. Aga kui ma olen saalis ja lihtsalt improviseerin… miks mul on vaja tervet tuba täita? Kas mind on kunagi kammitsetud ja nüüd tahan kogeda vabadust? Võimalik. Elus on palju olnud inimesi, kes ütlevad, et ära unista nii suurelt, ära taha nii palju, võta rahulikumalt. Aga mina julgen unistada. Mina julgen tahta. Sest kui sa ei taha, siis sa ei saagi. Ma tahan parimat. Ma tahan rohkem. Ma nõuan ka endalt rohkem. Ma ei sündinud selleks, et olla keskpärane. Ma sündisin, et luua iseendast parim versioon. Ma tahan oma piire kasvõi korraks kombata.

Tõsi, vahel pingutan ma tõesti üle. Ma olen olnud vigastatud. Füüsiliselt katki. Vaimselt katki. Aga ma olen alati leidnud endas piisavalt jõudu, et minna edasi. Ja vahel minna ka niimoodi edasi, et loobun osaliselt millestki. Edasi igal juhul. Elus on areng kõige olulisem. Inimesel peab olema soovi kasvada. Arvan, et see on elu raiskamine, kui oma tõelist potentsiaali ei avaldata. Ei avardata. Mida enam endaga tegeleda, seda avaramaks piirid muutuvad. Tekivad uued võimalused. Vanad piirid enam ei kehti.

Tähtis on leida fookus ehk need üks või kaks tegevust, millele enim oma energiat pühendada. Minul on selleks hetkel jõusaalis fitnessivõistlusteks treenimine ja kirjutamine. Füüsiliselt heas vormis hoidmine ja loova vaimu teritamine. Loovus kandub osaliselt ka tantsu ja tantsust kirjutan ma kindlasti ka edaspidi. Samas pole ma enam kindel, et ma tantsuga nii palju tegelen kui siin viimastel sügiskuudel. Tantsin täpselt nii palju, kui mu keha ja hing ihkavad. Vahel juhtub ju ka nii, et muusika mängib lihtsalt taustaks, aga haarab mind ühtäkki kaasa – jätan muud tegevused pooleli ja tantsin mõne minuti või suisa mitu laulu. Mind tõmbabki käima õige muusika.

Kui fookus on olemas, on lihtsam neid olulisi tegevusi toita. Ja nii need valdkonnad arenevadki. Olen proovinud ühte, teist ja kolmandat, aga just pärast viimaseid vaikseid kodunädalaid (kontoris käisin ainult natuke) ja õhtuid iseendaga olen taibanud, et rabelemine on mõttetu. See, mida ma oktoobris-novembris tegin, oli ikka päris jõhker (6 jõusaalitrenni, 6 tantsutundi, oma stuudioaeg jne.), olgugi et üks tark sõber, kes mind iganädalaselt nägi, ütles, et siis ma olin tegelikult särtsakas. Millalgi detsembris, kui olin tegevusi juba koomale tõmmanud, roomasin tema juurde ikka suht laiba näoga, energia oli otsa saanud. Kuna tantsutrennid ühest hetkest ära jäid, tõmmati otsekui pidurit ning sain kodus pisut elu üle järele mõelda. Ja selles rahus ja vaikuses hakkasin ma palju rohkem kirjutama. Olen selle vaikuse eest tänulik.

All over the place.

Tagasi pealkirja juurde. Mõtisklesin täna jõusaalis kangidega jännates selle üle, miks ma seda teen. Miks mul on vaja ruumi täita? Sest siis mind märgatakse. Introverdina (nüüd pisut rohkem ambivert ehk natuke mõlemat) olen terve elu tundnud, et mind tegelikult ei kuulda. Ma ootan vestluses pause, et oma lause vahele torgata. Kui neid ei teki, siis ma ei saagi rääkida. Olgu, omade seltskonnas torkan vahele ka ja julgen valjemat häält teha. Üldiselt aga olen pigem vaikne. Kui ma aga tantsin sellisel viisil, et terve tuba mind täis on, ei jäägi muud üle kui mind märgata. Ka siis, kui olen ruumis üksinda. Ma vaatan end peeglist. Ma näen ja märkan oma peegli-mina.

Tegelikult on see mittemärkamine probleem. Olen vahel kurb, et mu ideed ei lähe käiku. Mis jaoks ma neid genereerin, kui ükski ei teostu? Tõsi, mu aju genereerib ideid vahetevahel ka liiga palju ja ma tõesti ei kasuta ka üksi neist kõiki ära. Ometigi tundub, et vahel lähevad raisku ka parimad palad.

Äkki oleks vaja märgatud saamiseks leida pisut parem moodus? Midagi, mis on rohkem “subtle”. Õhkõrn, aimatav, aga samas nii kindel, et see kindlus surub end läbi ja mind märgatakse. Järgmine kord improviseerides proovin teha väiksemaid liigutusi. Olla rohkem oma keskmes, mitte kätega sellest eemale vehkida. Olla iseendale väga lähedal. Armastada eelkõige ennast ja alles seejärel end maailmaga jagada. Sest just nii peaks suhtlus maailmaga käima. Tee esmalt end korda, kindlaks, tugevaks ja alles siis söösta maailma suunas.