Tantsuteraapia

Kehas peitub terve elulugu

Tantsuteraapia esseed kirjutama hakates tassisin akadeemilisest raamatukogust koju paraja hunniku raamatuid. Mul pole õrna aimugi, kas ma neid kõiki lugeda jõuan. Igal juhul kavatsen neist välja otsida mind huvitava informatsiooni: kõik, mis puudutab tantsuteraapia üht loojat Marian Chace’i ja peegeldamist. Tegelikult olen enam kui kindel, et ma ei loe neid kõiki läbi, sest üleni need raamatud mind ei kõneta. Küll kavatsen otsast lõpuni läbi lugeda Daria Halprini teose “The expressive body in life, art and therapy”. Mulle meeldib tema kirjutamisstiil. Ja kuidagi juhtus nii, et see oli esimene raamat, mida sellest kuhjast lugema hakkasin. Mitte just kõige lihtsam öökapikirjandus, aga igal hetkel ei peagi lihtne olema. Lisaks kehale tuleb treenida ka mõistust!

Halprini raamatust olen välja kirjutanud mitmeid tsitaate. Üht neist kasutasin pooletunnisel kirjutamissessioonil inspiratsioonina ning nii sündiski allolev mõtisklus. Need kirjutamissessioonid, täpsemalt “kirjutamiskohtingud”, on eraldi äge teema, mida soovin siin blogis avada. Lühidalt: kohtun sõbrannaga Skype’is ja siis kirjutame taimeri käsu peale pool tundi ning vahetame hiljem mõtteid. See on mulle väga palju kasuks tulnud!

“Our bodies contain our life stories just as they contain bones, muscle, organs, nerves and blood. /…/ The entire repertoire of our life experiences can be accessed and activated through the body in movement. Since movement is the primary language of the body, moving brings us to deep feelings and memories.”

Halprin, Daria. The expressive body in life, art and therapy: working with movement, metaphor and meaning. London: Jessica Kingsley, 2003. lk. 17

Keha ei ole pelgalt füüsiline objekt. Teatud viisil on sellesse talletunud ka kõik elukogemused, mis ei pruugi üdini füüsilised olla. Osaliselt on iga kogemus füüsiline: keha on vahend mille abil saab maailmaga suhestuda. Keha tajub maailma erinevate meeleelundite kaudu. Keha viib meid ühest punktist teise. Keha ongi meie ise. Aga ei tasu unustada, et iga kogemisega seostuvad ka protsessid, mida võiks omistada “vaimule”. Miks jutumärkides? Tõtt-öelda ei ole ma kindel, kas ma usun vaimu olemasolusse. Ma pole kindel, kas usun inimese dualistlikku olemusse, kas usun, et inimesel on olemas nii keha kui ka vaim. Üllatavalt kombel olen taibanud, et ma kaldun suisa selles suunas, et inimestel on ainult keha ning et mõtted on tekitatud keha poolt. Samas… vahel tunnen, et olen kehast eraldi. Ja see “mina” peab ju ometigi vaim olema. Aga mis on need protsessid, mis on seotud pigem vaimuga? Mälestused? Kogeme midagi ja paneme selle kuhugi mõistusesse tallele, säilitades jupikese elust mõttepangas. Tunded? Emotsionaalsed seosed mingi kogemuse suhtes.

Mis on peidus minu kehas?

Keha toob pinnale sügavad tunded ja mälestused, nagu Halprin oma raamatus kirjutas. Kui ma vaatan oma tantsuvideosid, siis mina olen mingil hetkel ikka üpris deemoneid täis olnud. Mäletan, et kui tantsuteraapia tüdrukutega neljakesi kohtusime (käin kursusel 20 inimesega, aga oleme jagatud ka väikegruppideks, millel on eraldi kohtumised), kirjeldasime Dixiti kaartide kaudu seda protsessi, mida olime vahepealsel ajal läbinud. See tähendab, et kirjeldasime võrdlemisi abstraktsete joonistuste kaasabil, mida olime esimese tantsu- ja liikumisteraapia grupi kohtumise ja meie väikegrupi olengu vahel tundnud või teinud. Kes on vähegi Dixiti kaartidega kokku puutunud, teab, millest räägin. Need pildid on imekaunid, sürreaalsed ja võimaldavad huvitavaid seoseid luua.

See pilt on pärit kaugemast õhtust, mil hoopis teiste sõpradega mängisin. Välja on laotud kaardid teemal “mida Silja tantsustuudios peegli ees tegemas käib”. Minu visioon ja teiste nägemus nähtu põhjal.

Mind kõnetas kaardipakist täringust välja kasvav deemon ehk vasakult teine pilt. Kui oli minu kord rääkida, kirjeldasin seda protsessi umbes nii: “Olen veetnud palju aega stuudios peegli ees ja mulle tundub, et olen tegelenud isiklike deemonite väljaajamise ja taltsutamisega.” See oli oktoobris. Ma olen väga muusikapõhine inimene, mis puudutab tantsu. Toona olid mu peamisteks käivitajateks süngemat sorti laulud. Jõulised. Eepilised. Sellised, mille järgi tantsides käe vähemalt korra rusikasse tõmbad. Selle muusikaga stuudios maadeldes ei tundnud ma enne alustamist kordagi, et oleksin masenduses. Ometigi olin ma protsessi lõpuks alati kümme korda õnnelikum. Võibolla miski ikkagi surus mind maadligi? Muusika võimaldas mul kehas mingid kogemused läbi elada, mingi protsessi läbi käia. See oli totaalselt teadvustamata olek, ma lihtsalt läksin muusikaga kaasa. Ja nagu Antiik-Kreeka tragöödiate vaatajaskondki… kogesin katarsist.

Minu sees on peidus tohutuid aardeid, aga ka pimedaid soppe. Omal moel on need kõik avastamist väärt. Kõige süngem koht väärib tõenäoliselt seda viivukest taskulambiga valgustamist seepärast, et saaksin veenduda, et tegelikult pole seal nii pime ega kole midagi. Kui ma seda ei väldi, vaid julgelt valgustan ehk liikumise kaudu esile toon, saan teatud teemaga tegeleda. Saan teatud teemale joone alla tõmmata.

Keha võimaldab süvitsi alateadvusesse liikuda

Sügavas vees on hirmus vaid siis, kui sa ei oska ujuda.

Kui olin kolmandas klassis ja õppisin Kalevi ujulas päris nullist ujuma (sel perioodil käisin Kalamaja põhikoolis), kartsin basseini kaugemat otsa. 4,5 meetrit sügav! Kui jalad põhja panna ja käsi üle pea sirutada, ei ulatuks näpuotsad ka mu praeguse pikkuse (175 cm) juures pinnale. Enam ma ei karda sügavat vett. Tõsi, ma ei sukeldu põhja, aga ma võin pinnal hulpida. Las olla see sügavus mu all, mina olen pinnal. Ma aktsepteerin seda sügavust, aga ei luba end kuristikku kiskuda. Ma pean hingama, mu pea peab olema väljas või piisavalt pinna lähedal, et vahepeal õhku ahmida.

Ka stuudios improviseerides ei ole ma ausalt öeldes väga sügavale läinud, kuid natukene sukeldumist siiski proovinud. Kui muusika mind kaasa haarab, lähen ma sellega kaasa. Ma kogen muusikat. Ma lasen selle oma kehast läbi. Kui seda õigeks pean, püherdan maaski. Tegelikult… kui muusika mind niiviisi kaasa haarab, siis lakkan mõtlemast. Ma olen. Ma elan. Ma kogen. Mu keha töötleb mälestusi ja tundeid. Ja siis ongi mingi blokk kadunud. Võibolla panen vihikusse paar lauset kirja – olen hakanud oma tantsuteraapia vihikut stuudios kaasas kandma -, aga ma ei veeda lõputuid tunde, vaagides, mis värk nende liigutuse taga oli. Oli, mis oli. See on läbi kogetud, välja elatud ning võin igapäevaeluga edasi minna.

Liikumatu keha

Ja lõpetuseks väike arutlus ka keha liikumatusest.

Keha ei ole kogu aeg liikumises, päris tihti on see ka staatiline. Näiteks siis, kui me magame. Kas võiks öelda, et sel hetkel keha ei väljenda ennast? Kas sel hetkel on talletunud mälestused ja tunded uinunud olekus? Samas… kui kassid pole mind voodis täielikult vallutanud, siis liigutan end öö jooksul kindlasti. Kui vanasti jäin magama näiteks vasakul küljel, siis hommikul ärgates olin end vähemalt selili pööranud. Liikumine seegi. Nüüd olen magades rahulikum ja liigun vähem. Uinun selili ja ärkan selili. Puhkus on kindlasti vajalik. Igal momendil ei saagi kogemuste töötlemisega tegeleda, sest nii saab jõud otsa. Iseendale tuleb anda täislaadimisaega, et saaks millalgi uuesti kogemisse ja töötlemisse söösta.

Magades ei lülitu keha ühest küljest aga totaalselt välja. Hingame. Seedime. Pumpame verd laiali. Aeglasemalt kui ärkvel olles, aga siiski. Keha ei ole mitte kunagi täiesti peatunud. Kui see juhtub, on tegu juba surmaga. Teadvus ehk mõistus peatub. Keha ei peatu. Keha on kõige olulisem asi, mis meil, mis mul on. Kummardan oma keha. Armastan oma keha. Hoolitsen oma keha eest. Olen väga kehapõhine. Ja viimaks ometi tunnen, et ma ei pea seepärast piinlikkust tundma. See ei muuda mind vähemaks indiviidiks, kui ma pole oma mõistuse ori.

Minu keha on mu suurim sõber. Ja mu mõistus ja emotsioonid on kohati keha suurimad vaenlased.

Lõpetuseks üks video 27. oktoobrist ehk stuudiohetked. Olin põhimõtteliselt oma liikumised lõpetanud ja siis tuli üks lugu, mille saatel algul üpris aeglaselt liigutasin ja siis… läksin ühtäkki üleni selle sisse ära (alates 1:20) ja lakkasin mõtlemast. See oli nii imeline tunne! Tantsu- ja liikumisteraapias pole õigeid ega valesid liigutusi. Või noh, kõik liigutused on õiged. Ja see tants oli tol hetkel nii õige.

https://www.youtube.com/watch?v=zqMHHSbp2rk

Sarnased postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga