tants | Tantsuteraapia

Kes tahaks tantsida algajaga?

Sama hästi võiksin ma küsida, kes tahab joosta endast aeglasema jooksjaga? Arvan, et sellele küsimusele suutsingi enda jaoks vastuse leida just siis, kui tantsu jooksuga kõrvutasin. Nii suutsin endaga (või pigem enda egoga) rahu teha ja pisut enam lõdvestuda. Sest algajana tekib ikka neid küsimusi, et kes kurat küll minuga tantsida tahaks.

Ma olen ühe tantsuteekonna alguses. Paaristants, täpsemalt bachata. Varasem taust? Üksinda taidlemine (kõhutants, burlesk, contemporary, suvalised improd) ja grupikavad. Ma pole isegi kindel, kas julgen end tantsijaks nimetada. Liikuja? Ma liigun muusika saatel, peamiselt improvisatsioonilises formaadis, koreograafiate ja mustrite järgimine on minu jaoks mõnevõrra piin, aga samas ka “necessary evil”. Sellest pikemalt aga mõnel teisel korral.

Tagasi teemasse. Ma olen ilmselgelt algaja, olles praeguseks 2 nädalat algajate tunnis käinud. Lisaks veetsin eilse õhtu bachata harjutuspeol, kus tuli algajaks olemine eriti teravalt esile. Paljud liigutused, mida partnerid üritasid (just nimelt üritasid, sest mul on veel probleeme juhtimise järgimise ja kontrolli käest andmisega) mind tegema panna, olid võõrad ning suutsin need ära puterdada. Õhtu lõpuks olin segaduses, aga samas põnevil. Jälgides, kuidas teised, osavamad inimesed liikusid, tekkis tunne, et vau, ma tahan ka sinna jõuda! Ja see polnud isegi mitte see, et appi, ma ei oska ja ma olen kohutav. Ma ei oskagi, aga ma pole kohutav, see kõik tuleb omal ajal. Sest mu keha oskab end liigutada. Oskab, kui ma liigutusi peale ei sunni. Ise improviseerides tulevad loomulikult igasugu kehalained ja mis iganes muud trikid välja. Siis, kui ma ei mõtle. Keha on targem kui mu aju. Tantsisingi vahepeal üksinda ja veider on, et just neil hetkedel olin ma kõige õnnelikum. Aga kavatsen sellest hoolimata paaristantsu teekonda jätkata. Seal sündivas sünergias on oma ilu ja võlu. Seal võivad juhtuda tantsumaagia imed. Inimene on lõppude lõpuks ikkagi sotsiaalne olend.

Alguse valu

Aga mille kuradi pärast peaks väga osavad tantsijad tahtma tantsida algajaga? Kui lähtuda ainult omaenda egost ja võtta eesmärgiks ise paremaks saada, siis võiks eeldada, et ei tahagi. Kui pead teist igal sammul õpetama, siis ei saa ju ägedamaid trikke katsetada, eks? Loovus jääb seisma? Teisalt aga annab algajaga tantsimine uue, värske pilgu oma tantsule. Ka algaja võib sulle midagi uut õpetada ja kui tal pole stiilist halli aimugi, avada seda sulle sootuks uue nurga alt. Oskajal tuleb rakendada loovust, et panna algaja tegema just seda, mida ta tahab.

Enne peole minekut ja isegi juba nädal varem mõtlesingi, kuidas ma sedasorti pidusid kardan. Et äkki ei taha keegi minuga tantsida. Äkki ajan kõik sammud sassi. Tegelikult polnud hullu midagi ja isegi soperdades tundsin end õhtu lõpuks hästi. Naeratus ja enda üle naermine aitab alati. Minu jaoks oli tegu siiski mõnevõrra eneseületusega. Edasi saab ju ainult paremaks minna, eks? Sest ma õpin juurde, muutun osavamaks ning… esimese korra valu ja ärevus on juba ületatud. Huh.

Ka jooksmisega alustades või taasalustades on esimesed rasked trennid täisokse. Esimesed lõigud, kus pulss läheb anaeroobsesse tsooni… Hooaja esimene võistlus. Valu kestab ka järgmistel päevadel (tantsu puhul õnneks lihased haigeks ei jää). Aga alati läheb paremaks. Lõiguajad paranevad, tantsusammud muutuvad sujuvamaks. Tuleb ära kannatada ja edasi pressida ning ühel hetkel on kõik imeilus voolamine.

Ühel ilusal päeval saan muigega üle õla vaadata ning kõigi totrate vigade ja koperduste üle naerda. Tuleb vaid see kergelt valus õppimisaeg üle elada. Hingata rahulikult sisse-välja ja teadvustada, et kõik on kunagi algajad olnud, keegi ei sünni, tantsukingad jalas ja liigutused kehas.

Ma olen jooksja

Ma ei julge end veel tantsijaks nimetada, aga jooksjaks küll. See on miski, millega olen tegelenud üle 10 aasta ja tõsisemalt viimased 5 aastat. Ma olen keskmisest harrastajast kiirem, ma osalen Eesti meistrivõistlustel, ma saan väikestel jooksudel poodiumile. Ma isegi võidan mõnikord. Ma olen jooksja.

Kas mina tahan täiesti algajaga joosta? Olgem ausad, kui mul on vaja oma raske, arendav trenn ära teha, siis on vastus “ei”. Algajaga või siis lihtsalt endast aeglasema jooksjaga võin sörkida siis, kui mul endal on plaanis kerge taastav trenn. Siis, kui ma ise lõdvestun ning tempol pole tähtsust. Siis on suisa mõnus rahulikumas tempos kulgeda ja end teise inimese lainele häälestada. Aga ma ei teeks seda igaühe jaoks, vaid ainult nende jaoks, kellest tõeliselt hoolin. Olen suutnud oma elu nii täis planeerida, et tõtt-öelda pole hetki, mida saaks raisata. Kui aga keegi, kellest hoolin, vajab jooksurajal tuge, siis võiksin seda teha. Ma suudaks oma ego kõrvale jätta ja joosta alla oma võimete. Tegelikult on “alla oma võimete” isegi äkki vale mõiste, sest igal tasemel on vaja ka väga rahulikke jookse. Tuleb osata hoogu maha võtta. See tuleb vaid kasuks ja aitab ka enda protsessi paremini mõtestada. Teist toetades ja teda natukene õpetades saab põhitõed läbi seedida ning äkki mõne uue nüansi avastada. ABC on oluline ka siis, kui oled otsapidi juba täpitähtedeni jõudnud.

Mina kui aeglasem jooksja

Ja kui palju kordi on mu armsad Sparta mehed olnud nõus minuga kulgema! Just mehed, sest minust kiiremaid mehi on rohkem kui kiiremaid naisi. Need mehed, kes on minust iga kell teravama sammuga, on olnud nõus minuga lõike jooksma ning see on pannud mind rohkem pingutama. Ma tean, et nad on tugevamad, aga soovin neile siiski head trennikogemust pakkuda. Nii olengi endast kõik andnud. On juhtunud ka nii, et treener Ahto tuli kord minu ja Kertuga lõike jooksma, lootes kergemat koormust saada. Olime aga Kertuga mõlemad nii hoos, et lõpuks oli Ahto ikkagi väsinud ja imestunud, et me suutsime niiviisi pingutada.

Üks mu suviseid parimaid pikki jookse oli samuti kahe mehe seltsis. Üks kena augustipäev, mil Joeli ja Lauriga päikselõõsas Viimsi ja Pirita kandis 21 km 4:47 min/km tempos ära keevitasime. Mis on meestega jooksmas käies veel tore? Nad hoolitsevad. Tempo eest, joogipauside eest, tuulevarju eest. Võtan võistlustel samuti meeste sappa. Ka maratonis püsisin Urmo 3:10 tempogrupis ligi 17 km jagu. Tema jooksis Sparta naiste nimel, püüdes meid ilusa ajaga finišisse tuua. Tookord minu keha lõpuni vastu ei pidanud (vigastus, aeg 3:22 viimaks), aga žesti eest olen tänulik. See koostegemise sünergia on imeline! Olen tänulik, et jooksumaailmas on mehed asutnud sammu minu suunas ja aidanud mul areneda. Ja olen tänulik, et ka tantsumaailmas on sarnane asi võimalik.

Kes tahab tantsida algajaga? Kes tahab joosta endast aeglasemaga? Kindlasti mitte igaüks, aga neid on ja iga sellist kaunishinge tasub väärtustada.

Tantsuvideo

Otsustasin, et iga tantsupostituse lõppu panen ka ühe tantsuvideo, mis heal juhul teemaga haakub. Ideaalis võiks see olla filmitud postituse kirjutamisega samal päeval, hiljem on hea vaadata, kuidas meeleolud ja liigutused arenenud on. Sõin Kosmoses lõunat (Meze) ning seejärel suundusingi kõrvalmajja, meie nn. Staapi (burleskitaride pesa) peegli ette improviseerima ja natuke ka oma tiivakavaga tegelema. See video on puhas improvisatsioon ning lauluga pole ma ka eriti tuttav. Tundsin end tantsides väga vabalt ja loodan, et peagi tunnen end paaristantsus sama lõdvestunult.

https://www.youtube.com/watch?v=qCcxWLjG-TY&feature=youtu.be

Sarnased postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga