Näide argiloovusest: karantiinimusklid

Sageli seostatakse loovust kunstilise eneseväljendusega. Sellise defnitsiooni kohaselt piirduks loovus vaid kunstnike, kirjanike, muusikute ja näitlejatega. Nad loovad teose, mida võime nimetada kultuuriks. Tegelikult toimuvad loomeprotsessid ka väga igapäevaselt. Võiks isegi väita, et hommikul riiete selgapanemine ja valmis sättimine on omamoodi loome. Sa lood seda persoonat, keda välismaailmale esitleda. See võib juhtuda suisa alateadlikult, automaatselt, kui tõmbad riided selga pikemalt järele mõtlemata. Ometigi on ka seal oma taustlugu. Oled need riided kunagi teatud põhjustel oma kappi ju tekitanud.

Minu argiloovus hakkas võrratult uudsel moel tööle kevadise koroonalaine ajal, mil sündis grupp nimega Karantiinimusklid. See kooslus sündis vajadusest. Kui on nõudlus, tuleb ju ka pakkumine tekitada. Tõtt-öelda oli see segu vajadusest ja minu loometahtest.

Kui mina, Sparta jooksugrupp, veel terve kari eesti kergejõustiklasi ja muidu Portugalis puhkavaid eestlasi 21. märtsil erilennukiga koju lennutati, algas mu elus väga tubane aeg. Esmalt kaks nädalat kohustuslikus karantiinis, seejärel vaikne aprill, mil kontoris ei käinud. Kontorisse jõudsin tagasi 4. mail. Ees ootas suhteline tühjus (30+ inimesest igapäevaselt kohal 2-3), sotsiaalsed kontaktid olid üpris miinimumini viidud.

Kuna esialgu istus terve kari spartakaid oma kodudes, jõudsime ühel hetkel vestluses selleni, et oleks ikkagi vaja kerelihaseid treenida. Spordiklubi oli kinni, tuli ise kodus hakkama saada. Algatusega tulid esmalt kaasa kaks inimest. Algul proovisime Google Hangoutsi, näppisime Zoomi kontot ja viimaks taipasime, et kõige mugavam on Skype’is tegutseda. Kraamisin kuskilt mälusopist Skype’i parooli välja. Tol hetkel ei osanud aimatagi, kui põneva teekonna lävepakule ma olin astunud.

Tulime oma telefonide või arvutiekraanide ette, et üheskoos ÜKE-t (üldkehaline ettevalmistus ehk see trenn, kus jooksjad ei jookse, vaid trimmivad kõhtu-selga-külgi) teha. Sparta trenne ju ei toimunud, mis tähendas, et teisipäeviti ei saanud koos pallisaalis mattidel treeneri juhendamisel kerelihaste tugevdamisega tegeleda. Panin kokku 10 harjutusega programmi, otsisin Google Play poest spetsiaalse taimeriäpi, mille sarnast olin Fitbody trennides piiksumas juba kuulnud. Tegu sellise äpiga, kus saad ära seadistada:

• harjutuste arvu
• 1 harjutuse kestvuse
• harjutuste vahelise puhkepausi
• seeriate vahelise puhkepausi
• seeriate arvu

See äpp on ülihea distsiplineerija. Lisaks annab see teada, kui pool harjutust on läbi (“Halfway there!”), kui jäänud on 10 sekundit ning piiksub, kui käivad juba viimased 3 sekundit. Nende piiksude rütmis möödus meil väga mitmeid nädalaid.

Karantiinimusklite sisu

Inspiratsioon: aeg-ajalt vaatasin Instagramis treenerite videosid, et uusi ideid saada; kasutasin palju ka Fitbody challenge’i aegseid lemmikharjutusi. Peamiselt toetusin Egle Nabi videodele, mida ta hoolega Instagrami postitas. Hilisemas perioodis hakkasin ka täiesti ise uusi asju leiutama.
Vahendid: Skype, paber-pliiats, telefon taimeriäpiga (WOD Timer), hiljem värvilised sedelid; sangpomm, hantlid, kummilint, sõpradel ka tööriistakohver ja veinipudelid
Osalejad: tavapäraselt koos minuga 4, maksimaalselt ka 5 (külalisesinejaga), minimaalselt tegime kahekesi, kuigi juhtus ka, et tegin täitsa üksi, aga siis Skype’i lahti ei teinud
Formaat: 10-12 harjutust, 2 seeriat; iga harjutus 1 minut, paus 15-20 sekundit, seeriate vahel 2 minutit; kõige lõppu 4×1 minutit plankasendit (ees küünarnukkidel, üks külg ja teine külg (30 ja 30 sekundit), tagurpidi ehk selg maa poole küünarnukkidel, uuesti ees)
Sagedus: tippaegadel 4 korda nädalas, suve keskel hakkas ära vajuma; loendamisega jõudsime 25 korrani, siis läks sassi; vahepeal oli 1,5 kuud pausi, aga sel nädalal kohtusime suisa 2 korda (esmaspäev ja pühapäev)
Planeerimine: alguses pikemalt ette planeeritud, hiljem toimis sageli nii, et keegi avaldas hommikul soovi ja õhtul kohtusime ekraanide ees; nii toimib see tänagi
Lõbufaktor: tegu sõprade seltskonnaga, kenasti tasakaalus (2 meest ja 2 naist); lõpus oli alati ka mõnus lobisemise pooltund ja samuti sai nalja harjutuste ajal (kuulasime teiste hingeldamist ja lõõpisime niisama)

Loovus avaldus siinkohal minu jaoks just harjutuskava kokkupanekul. Lõin oma ideedele raami ehk süsteemi. Tegu on süstemaatilise loovusega, millegagi, mis minu jaoks väga armas ja vajalik on.

Jälgisin näiteks järgmisi põhimõtteid:

• alguses raskemad ja rohkem lihasgruppe hõlmavad harjutused (kükk, raskuse lennutamine üle pea)
• lihasgruppide vaheldamine, et poleks liiga palju järjest nt kõhtu, vaid kõht-selg-tuhar-käed
• vaheldusrikkus: ei ole 10 harjutust kõhu sirglihasele, vaid ikka erinevatele kehaosadele

Kui mängu tulid värvilised paberid, muutus protsess veelgi mängulisemaks. Grupeerisin harjutused värvide järgi. Näiteks on kõhulihaste harjutused tumesinised, selja omad helesinised, jalad rohelised jne. Neid sai ümber tõsta ja isegi loosi võtta.

Hardcore ja softcore. Päris alguses, kui mina ainuisikuliselt kavasid kokku panin, küsisin teistelt enne vaid seda, kas nad soovivad hardcore või softcore versiooni. Hardcore tähendas loogiliselt võttes eriti rasket trenni, softcore siis lihtsamat, ei pidanud terve trenn hingeldama. Sirgeldasin paberil kava kokku ja ootasin õhtuid alati põnevusega. Veidral kombel ootasin trenniaega seda enam, mida rõvedama trenni olin suutnud kokku keevitada. Väiksed sado-maso kalduvused? Jah, teised pidid neid harjutusi tegema, aga ma tegin ise kõik 100% kaasa!

Kaaslaste loovus

Olgugi et mina olin nagu treener, sest koostasin harjutuskavasid, hakkas tööle ka teiste loovus ja seda oli vahva jälgida. Mõned näited:

• raskuste leiutamine – alati polnud sangpommi ega hantleid käepärast, asenduseks võeti näiteks seljakott raamatutega, veinipudelid
• kaunistamine: vanakooli roostes hantlitest said spreivärvi abil kuldsed hantlid
• harjutuste erisoovid, variatsioonid – ja mitte alati ei soovitud harjutust kergemaks muuta, tihti paluti ka raskemat versiooni
• harjutustele nimede mõtlemine – tihti jaburad ja isegi natuke rõvedad, aga sõprade seltskonnas võib selliseid nalju endale lubada; tegu oli samade inimestega, kellega 8 päeva Portugalis ninapidi koos aega veetsin
• otsustamine, millal tempot juurde panna: näiteks 10 sekundit enne lõppu hüüdis keegi, et nüüd pumpame
• üheskoos värviliste paberitega kava kokkupanek – kui hakkasime kasutama värvilisi lipikuid, veetsime algul tihti mõne minuti sessiooni algusest, et üheskoos otsustada, mida tegema hakkame

Oleme kohtunud 30+ korda ja vaikselt hingitseb see grupp edasi. Detsembri uute piirangutega on Karantiinimusklid taas väikse hoo sisse saanud. Olgugi et ma ise käin regulaarselt jõusaalis ja treenin end nagunii, ei suuda ma oma kallitele sõpradele “ei” öelda ja teen ikkagi natuke kerelihaseid ka koos nendega. Nemad vajavad mind ja mina vajan neid. Sotsiaalne element on eriti praeguses maailmas väga oluline. Mul on äärmiselt hea meel, et neid aeg-ajalt läbi uduste veebikaamerate piiluda saan.