Sensuaalne või seksuaalne – kuidas tants mu keha avanud on

Mida tähendab olla sensuaalne? Või seksuaalne? Olen sel teemal viimastel kuudel palju mõtisklenud. Läbi tantsu olen mõlema küljega parema kontakti saavutanud. Ma tunnen end oma kehas äärmiselt hästi. Mida paremasse vormi saan, seda paremini tunnen. Seda ilusam olen. Seda sensuaalsem. Seda seksuaalsem. Mis on nende kahe mõiste vahe? Kas need tähistavadki erinevaid olemisviise, erinevaid kehatunnetuse mooduseid?

Sensuaalne, seksuaalne, intiimne

Ühel psühholoogia veebilehel jagatakse seksuaalsus kolmeks: seksuaalne, sensuaalne ja intiimine. Selleks, et olla seksuaalselt edukas (ehk iseendaga kontaktis), tuleb tunda oma seksuaalsuse stiili, olla avatud uutele võimalustele ja viisidele. Mida need kolm aga täpsemalt tähendavad?

• Seksuaalne: kõrge testosteroonitase, naudid seksi seksi enda pärast, ei vaja tingimata lähedast suhet sinna külge. Füüsiline ja väga nähtav väljendusviis.
• Sensuaalne: tunnetus, meeled. Sõltub stimuleerimise tasemest. Intensiivsusega mängides võib meeled üle koormata või just erutust tekitada. Lõhnad, maitsed, katsumine, meeltega mäng. Sensuaalsuse äratamine on individuaalne, inimesi erutavad eri asjad. Väga tundlik seksuaalsuse stiil, sest ühele võib mingi lõhn olla erutav, teist aga eemale tõugata.
• Intiimsus: romantiline ühendus, seksi edasilükkamine, teise järele igatsemine. Sind tuntakse sügavalt, aktsepteeritakse, hoitakse turvaliselt. Tunde kasvatamine enne seksuaalakti.

Usun, et seksuaalsuse alamliigil on oma koht. On aegu, mil mulle piisab kiirest seksuaalsest energiast, aga hindan kõrgelt ka pikaks venitatud sensuaalset kogemust. Kaks esimest võivad esineda nii suhteliselt suvalise inimesega kui ka pikemas suhtes olles Ja kui sellest kõigest kasvab midagi intiimset ehk pikaajalisemat, siis see on tegelikult see kõige ägedam osa. Kui päris aus olen, siis ma tahan kõike! Ja eelistatult ühelt inimeselt, sest koos kasvades jõuab teineteise sügavamate kihtide, sealhulgas fantaasiateni.

Sensuaalne või seksuaalne?

Ma võin olla mõlemat. Kust jookseb piir? Kui “normaalne” on oma seksuaalsust välja näidata? Miks me seda häbeneme? Miks ma ise piinlikkust tunnen? Miks peab olema õige atmosfäär? Haavatavus, vajadus turvatunde järele. Vajadus olukorda kontrollida, laval ei saa keegi mind näppida, ainult kaugelt vaadata. Minu keha on minu oma. Mina olen iseenda oma.

“Bachata sensual, not sexual!” – just sellise lause viskas õhku naissoost bachata õpetaja, kui novembris naiste stilistikatunnis käisin. Pidime kätt mööda keha alla libistama. Aga mitte tugevalt silitama, vaid õrnalt katsuma. See oli soolotund, aga enamasti tantsitakse siiski partneriga. Bachata on sensuaalne tantsustiil, kus partnerile ollakse väga lähedal. See kontakt ei pea tähendama aga suhet ega isegi mitte tõmmet. Tegu on tantsuga. Mida enam selle stiiliga tegelen, mõistan, et tantsida saabki vaid lõbu pärast. Tore on, kui partner meeldib, aga atraktiivsus ei pea olema seksuaalset laadi. Vahel on suisa turvalisem tantsida sensuaalselt kellegagi, kelle puhul ei ole õhus pinget. Tantsid, naudid, flirdid kergelt – naeratused teevad ju nii naerataja kui naeratuse saaja õnnelikumaks. Kokkuvõttes ei peagi sealt midagi enamat kooruma.

Miks ma eelnimetatud lausele esmalt aga teatud muige ja vaikse mässumeelsusega reageerisin? Mis mustrid minus sellist reaktsiooni tekitasid?

Mina ja burlesk

Mina olen harjunud end päriselt katsuma, nagu burleskis on õpetatud. Ja kas selles on siis midagi halba? Olen taibanud, et seksuaalsus on minu jaoks tähtis. See taipamine jõudis minuni just nimelt läbi tantsu ja täpsemalt läbi burleski, kuhu jõudsin tagasi hetkel, mil elu koost lagunema hakkas. Siis, kui hakkasin esimest korda lahutusele mõtlema, aga isegi sõna “lahutus” guugeldamine tundus veel pisut hirmus. Sedasorti ärevusega suundusingi burleskitundi, kus võisin mõnusas seltskonnas igapäevamured unustada ja fantaasiate lainetel surfata. Enamik naisi toob vast burleski puhul välja, et seal saab võimaluse fantaasiaid välja elada – teed näiteks mingi eriti üle mõistuse soolokava. Tihti on ka publikus peamiselt naised, sest neile meeldib vaadata, kuidas keegi (üldiselt ka naine, meesesinejaid on vähe) laval oma kujutlusvõimet kasutab.

Tänu burleskile sain parema kontakti oma kehaga ja seeläbi ühtlasi ka vaimuga. Ma taasavastasin, et olen seksuaalne olend, ihadega naine. Ja et on igati normaalne seda kõike väljendada. Kindlasti mitte igal pool. Tööl valitseb siiski professionaalne õhkkond. Aga tantsutunnis. Laval. Ise peegli ees harjutades. Samas ei saa seksuaalsust ka täiesti kinni kata (ega peakski), see õhkub olemusest. Just sel sügisel on mind paar korda tänaval peatatud, kui enda arvates väga tavaliselt kõnnin ja tehtud kompliment. A la stiilis “I noticed you from afar, such a feminine walk!” Ju siis nii ongi. Tõsi, kui end vahetevahel kõrvalt vaatan, siis isegi täiesti suvalises olukorras niisama seistes võtan sisse mingi poosi. Sirutan varbaid, hoian kätt elegantselt, lükkan puusa välja. See on lihtsalt mulle tohutult omane.

Ma olen tantsimisele igavesti tänulik, et see minu sensuaalse-seksuaalse poole üles äratas, intiimset poolt tuleb avastada juba püsiva partneriga. Seni on minu suurimaks füüsiliseks armastuseks tants, mis paneb mu liikuma, liigutama, elama. Ma ei taha olla tuim olevus. Ma olen üleni elus. Üdini elus. Iga keharakuga.