Mina olen Silja Paulus ja loovus on mind jälitanud juba lapsepõlvest saati. Varaseim mälestus on vast 9-aastaselt jõuludeks saadud märkmik , millest sai mu mõtete varaait ehk päevik. Lisaks sellele oli ka üks väiksem märkmikuke, kuhu leidsid oma tee luulekatsetused, millest mäletan eredamalt kahte: “Mõisahärral täna ball,/ mul on ilus siidisall” ja kurb järelhüüe “Lõvikuningas” Mufasale, kes kurja käe läbi Disney multikas hukka sai. Umbes selles eas asetuski mu pähe kiiks, et tuleb välja anda oma raamat ja hakata kirjanikuks. Jooksin Haapsalu metsatukkades ja jalutasin Tallinna tänavatel ning lood tekkisid justkui iseenesest.
Siis, kui olen 12/15/18 … Piirid ja tähtajad nihkusid pidevalt edasi. Teadsin vaid seda, et oma raamat tuleb kirjutada. Lõin mitmeid lugusid. Ungru mõisa vaimudest, tüdruku suhetest Surmaga (tore tegelane nagu Pratchetti Surm), rabakollidest, noortest, kes iseennast ära röövivad … Oli ka selliseid jutte, mida mitu korda ümber kirjutasin. Lisaks tegime noorema õega kahepeale lugu Kükiraksi planeedist ja tüdrukust nimega Mustika, kes sinna satub ja seda päästma asub. Süda kuulus mul siiski lühijuttudele. Romaanid olid pikad, aeganõudvad. Julgustav kirjandusõpetaja, kellele olen lõputult tänulik, söötis mulle ette kirjutamisvõistlusi. Osalesin. Sain auhindu. Sten Roosi muinasjutuvõistlus, “Üks tihane koputas mu aknale”, Oskar Lutsu huumorikogumiskonkurss, Nukuteatri tunnustus kõige põnevama näidendi eest – tundsin, et mind hinnatakse.
Ja siis sai kool läbi ja loomepalavik vaibus. Tõtt-öelda muundus see teistsugusele kujule: pühendusin rohkem köögikatsetustele. Tallinna Ülikoolis inglise keelt ja kultuuri õppides kirjutasin mitmeid esseesid, enamasti kuulsate surnud kirjanike loomeviljadest (Shakespeare, Austen, Hemingway jne.). Aeg-ajalt tuli peale kirjutamishoogusid ning siis võisin suvalise vihiku servale mõnusa lühijutu valmis sirgeldada. Sellal jõudis osa mu juttusid ka kaante vahele, näiteks 2008. aasta noorte autorite kogumikus “Tule, ma jutustan sulle loo” ja Värskes Rõhus, aga ka Ernst Enno nimelise omaloomingukonkursi kokkuvõtvas teoses.
2011. aasta algul, mil viimast aastat TLÜ-s olin, otsustasin, et õpin Inglismaal loovkirjutamist. Tegin IELTSi keeletesti, tõlkisin portfoolio jaoks posu lugusid inglise keelde, esitasin avalduse ja ühel hetkel olingi telefoniühenduses kahe meeldiva briti härraga, kes minuga intervjuud tegid. Mõnda aega hiljem tuli kiri: olete oktoobrist oodatud õppima! Inglismaal pole odav õppida, eriti, kui oled Eesti tasuta kõrgharidusega harjunud. Otsustasin, et olen kasvõi paar kuud, enne kui raha otsa saab.
Elu oli helde ja suutsin aasta lõpuni teha, kuigi samasse aastasse mahtus ka isa surm, mis terve mu maailma segi paiskas. Inglismaal veedetud aeg oli põnev ja keeruline aasta, mil ei tegelenud ma enam surnud autorite loome, vaid puhtalt iseendaga. Kriitikanooled ja kiidusõnad ja paksud pakid täiskritseldatud lehekülgi. 2012. aastal naasesin Eestisse ja 2013. aastal viisin Elujooksu laagris läbi esimese loovkirjutamise töötoa. Aasta hiljem uuesti. Siis hakkaski kuskilt idanema seeme loovgruppidest, kursustest ja töötubadest. Ettevõtluskoolitusel vormus idee konkreetsemaks ja sai nimeks Loovelu.
Päriselul olid aga sootuks teised plaanid. Ettevõtluskoolituse tarkuste najal sai toonase elukaaslasega asutatud Teraapialaegas OÜ. Tiirlesin 5 aasta jagu massaaži, füsioteraapia ja toitumisnõustamise karussellil, abiellusin, lahutasin, vahetasin karjääri. Juriidilise kehana on Teraapialaekast saanud Loovelu ning teenuseid osutangi selle ettevõtte alt.
Loovelu algne idee oli keskenduda kirjutamisele. Tänaseks olen kirjutamise juurde mõnes mõttes tagasi jõudnud: tööl kirjutan tarkvarale dokumentatsiooni, reflekteerin igapäevaelu ka päevikusse ja mõtisklen eraldi oma tantsukogemustest. Kirjutamise juurde jõudsin uuesti aga läbi tantsu. Sestap on esimesed postitused inspireeritud just nimelt tantsust. Imeline, kuidas füüsiline kogemus võib anda ka vaimule niivõrd palju toitu! Sealt edasi jõudsin aga sõbranna abiga loovkirjutamise podcastini ning seega olen sellestki omajagu kirjutanud.