Mõtteid kirjutamiskuu keskpaigast
Novembri teises pooles saime kokku, et arutleda, kuidas meil kirjutamiskuu ehk NaNoWriMo läinud on. Selle kirjutamiskuu raames oli eesmärgiks 50 000 sõna 30 päevaga. Ühtlases tempos kirjutades tähendaks see 1667 sõna päevas. Kas on aga võimalik samas tempos terve kuu kirjutada? Mis mured tekivad? Mis rõõmud kirjutamisega kaasnevad? Ütleme nii, et see kuu suutis ka mind üllatada.
Edu sõltub su inimtüübist
Kirjutamise edenemine sõltub paljugi sellest, milline inimtüüp sa oled. Sellest olen kirjutanud harjumusi käsitlevas postituses. Vestlesime harjumuste kujundamisest ja inimtüüpidest ka Kirjutamiskohtingu podcasti 3. osas. Mina olen ärategija tüüpi, kellele meeldib igale poole linnukesi teha ja tehtud ülesandeid nimekirjast maha tõmmata. Sestap võiks mulle selline piiritletud eesmärk väga hästi sobida. Enamikel päevadel sobiski. Nagu kirjutamiskuu idee autor Chris Baty ennustas, siis oli näiteks esimene nädal imeline. Olin pidevalt pisut eesmärkidest ees. Olin kõigil kokkulepitud kirjutamiskohtingutel kohal. Kirjutasin. Hoog raugeski teisel nädalal ja raskeks läks kolmandal. Mis lõpus sai? Sellest ma veel ei räägi, sest kirjutamiskuu järgne postitus ja podcast on peatselt tulekul.
Kui proovid ka kirjutamiskuu väljakutset ära teha, tasub alguse entusiasmi maksimaalselt kasutada. Võimalusel tekitada endale sõnade arvu puhver. Nii on edasistel nädalatel, kui kirjutamine millegipärast enam ei suju, lihtsam mitte paanikasse sattuda.
Tüüpidest rääkides tasub mainida, et kui tead oma tüüpi, püüa see maksimaalselt enda kasuks tööle panna. Kui oled kahtleja, kes vajab kindlaid põhjuseid millegi ära tegemiseks, sõnasta oma põhjused väga selgelt. Sel hetkel, kui kirjutamisega raskusi tekib, mõtle oma põhjused uuesti üle. Kohusetäitjana, kes vajab välist tõuget, otsi bloki otsa sattudes abi teistelt inimestelt. Käsi neil ennast käskida kirjutama hakata. Mässajana leia üles tahe ja tuju kirjutada. Tee kirjutamine enda jaoks üheks vingeks tegevuseks, mida tahadki teha.
Kas suudame graafikust kinni pidada?
Kirjutamiskuuks leppisin peaaegu igaks päevaks kokku kirjutamiskohtingud: hommikul kell 7 ja õhtul kell 21. Kohe kindlasti ei hüpanud ma igal hommikul rõõmuga püsti. Pigem alustasin ärkamisega kell 6:06. Roomasin voodist välja, pesin hambad, võimlesin, panin põlema küünla ja viiruki, tegin endale tassi teed ning avasin arvuti. Mõnes mõttes on hea kohe päeva alguses midagi ära kirjutada, saab kohe pinge maha. Samas ei olnud ärkamine üldsegi mitte kerge. Iga kord võitlesin natuke endaga. Päris kõigil kordadel ma ei jõudnudki kohale. Näiteks tegin vahepeal väikse reisi Šotimaale ja elus juhtus muudki, mis mind kirjutamisest eemale tõukas.
Kuidas mitte teksti toimetama hakata?
Sisemine toimetaja tuli kirjutamiskuu ajaks luku taha panna. Kuna mina olin eesmärgiks võtnud suvaliste mõtete kirjapanemise ehk suisa soga ja jura kirjutamise, ei olnudki mu sisemisel toimetajal mõtet kohale ilmuda. Ma ei ajanud algusest peale taga midagi sisukat. Mu lugu pole lugu. Mul pole algust, keskpaika ega lõppu. Ma tegin seda enda jaoks. Lugejale ma ei mõelnud, sest see tekst polnudki lugemiseks ette nähtud.
Tegelikult olen ma toimetajana töötanud ja teen seda senini. Minu tööalased ülesanded on kõik tekstidega seotud: tekstiloome või tekstide toimetamine. Ma tean, milline ma toimetajana olen. Ses suhtes oli isegi lihtne toimetaja harjumused endas välja lülitada. Liuglen erinevate tekstipõhiste rollide vahel üpris edukalt. Kui sul on oma sisemise kriitikuga keerulisemad suhted, püüa siiski leida viis, kuidas ta 30 päeva eemal hoida. Otsusta, et see on katsetuste kuu. Otsusta, et su sisemine toimetaja/kriitik puhkab vaimu, et hiljem, ümber kirjutades täiega lajatada.
Kirjutamiskuu oli teraapia
Kirjutasin NaNoWriMo jooksul peas kummitanud mõtteid, lühilugude ideid, suvalisi dialooge. Kasutasin kirjutamiskuud iseendas parema selguse saamiseks. Võtsin eesmärgiks sõnade täis saamise. Mõneti kasutasin novembrit teadlikult iseendale teraapia pakkumiseks. Tühjaks kirjutamine võibki olla imeline teraapia. See on lihtsalt asjade ära tegemine. Hakka kuskilt pihta. Tee midagi ära. Minu selle aasta motod.
Kui ei suuda “lihtsalt kirjutada”…
Plotter vs pantser NaNoWriMo raames väärivad samuti mainimist. Suure planeerija jaoks on käsklus “lihtsalt kirjuta” raskemini järgitav. Planeerija ehk “plotter” tahab protsessi kontrollida. Ta ei taha suvaliselt lahmida, sest tal tekib hirm “valesti” kirjutada. Just sellisel inimesel istub sisemine toimetaja väga tihedalt kukil. Kui oled planeerija tüüpi, võid oma plaanidele ja märkmetele toetuda ning kirjutamisel neist juhinduda. Ära neisse aga kinni jää. Kasuta neid inspiratsiooni, mitte kivisse raiutud kavana. Kui su lugu tahab võtta uue suuna ja ongi kirjutamise käigus muutunud, luba sel juhtuda. Kui see sulle hiljem ei meeldi, saad ümberkirjutamise käigus parandada. Kirjutamiskuu protsessis anna aga iseendale ja loole rohkem vabadust.
Kuidas rohkem sõnu toota?
NaNoWriMo ajal kirjutad sa oma loo esimest mustandit. See ei pea olema täiuslik. See ei tohi olla täiuslik. Tegu on põhimõtteliselt romaani esimese kavandiga. Selle sa teed lihtsalt ära ning ajaline surve on siin äärmiselt oluline. Õnneks on paar nippi ehk sõnademasinat, mis aitavad selle eesmärgi täita. Kasuta neid meetodeid sõnade tootmiseks. Ära muretse tuleviku pärast. Ära mõtle, kas need jupid jäävad sisse. See kõik on hilisem teema. Neid otsuseid ei tee sa kirjutamiskuu ajal. Neid otsuseid langetad alles toimetamise protsessis, kui käsikirja ümber kirjutad. Kui kavatsed oma romaani korralikult lihvida ja sellest midagi tõeliselt head tekitada, kirjutad selle väga mitu korda ümber. Kõik muutub.
Kirjuta korduva algusega, rütmilisi lauseid.
Selle asemel, et kirjutada “ta oli ilus, hea ja lahke”, kirjuta “Ta oli ilus. Ta oli hea. Ta oli lahke.” Niiviisi kirjutades annad tekstile ka teatava rütmi ja aeglustad selle kulgu. Sa rõhutad mingit osa. Seda võtet ei tasu päris igale poole toppida, aga neisse kohtadesse küll, kus soovid lugeja tähelepanu köita.
Loo tegelased, kes vajavad pikemaid selgitusi.
Too sisse tegelane, kellele teised peavad asju pikemalt selgitama. Näiteks võib see olla kurt vanaema, kes esimesel korral lauset ei kuulnud. Või laps, kellele on vaja maailma toimimist tutvustada. Eriti hea, kui see laps küsib iga asja peale “miks?” või kasutab muid küsimusi, mis nõuavad pikemat vastust kui “jah/ei”.
Pane oma tegelane esitlust tegema.
Korralda tegelasele loos tähtis esitlus. Kirjelda seda esitlust tekstis. Selle kaudu saad nii sõnu juurde kui ka tegelase tööelu avada. See on ka üks võimalus tegelase iseloomustamiseks. Näita, kuidas ta esitluse olukorras käitub. Kas ta on rahulik? Kas ta läheb närvi? Millised on suhted töökaaslastega? Sedasorti sündmusega saad palju infot edasi anda, ilma et see liialt kirjeldavaks muutuks.
Anna oma tegelastele pikemad nimed.
Pikemad nimed sobivad eriti hästi fantaasialugudesse. Su peategelane ei pea olema Albert. Ta võib olla näiteks prints Albert, draakonitapja Franzi poeg. Kui jääd sõnade kokkusaamisel hätta, võta oma dokument lahti, vajuta Ctrl+F, et leida lühike nimi üles. Siis vajuta “Replace All2 ja asenda pikema nimega. Kõlab nagu tobe trikk? No, kirjutamiskuu ajal on see lubatud!
Kõik on lubatud!
Kirjutamiskuu keskel on kõik lubatud. Jabur. Nõme. Koledasti kirjutatud. Ilusalt kirjutatud. Vahet ei ole. See on sinu mängumaa. See on sinu eksperiment. Võta seda nagu harjutust, kui trenni. Naudi seda vabadust, et tohid kõike teha. Koristamine toimub hiljem. Nende 30 päeva jooksul, mis on luksus mänglevalt tegutseda, olegi natuke lohakas. Kui see käsikiri hiljem mitte kuhugi ei kõlbagi, siis vähemalt oled aru saanud, kuidas sa ei taha kirjutada. Ka see tasub ära katsetada. Isegi NaNoWriMo looja Chris Baty on oma raamatus “No Plot? No Problem!” välja toonud, et mitte kõik kirjutamiskuu ajal kirjutatud käsikirjad pole tal romaanideks saanud. Näiteks teise aasta romaaniga taipas ta, et nii ta ei soovi kirjutada. Kas ta lõpetas kirjutamise täielikult? Teisel aastal? Ei! Ta jätkas ning tänu temale on maailmas olemas rahvusvaheline kirjutamiskuu.
Luba endal kirjutamiskuu ajal lustida, olgu see siis november või mis tahes muu aeg, mil võtad 30 päeva ja pühendad need fokusseeritult kirjutamisele. See on sinu lugu. See on sinu lõbu. Naudi!
Kuula podcasti 13. osa
Kirjutamiskuu lõpupoole arutlesime senise progressi ja protsessi üle “Kirjutamiskohtingu” 13. episoodis. Samuti andsime lubadusi asi ikkagi ära teha. Mine kuula, mida täpsemalt rääkisime.
Podcast on leitav järgmistest keskkondadest:
Või kuula siinsamas:
