Kirjutamine | Loovus | Podcast

Intuitiivne vs analüütiline tegutsemine – podcasti 4. osa

Nii elule kui loovkirjutamisele saab laias laastus läheneda kahel erineval viisil: intuitiivselt ehk kõhutundele tuginedes või analüütiliselt ehk faktidele toetudes. Üks lähenemine ei välista teist ning päriselus kasutame tõenäoliselt kõik kombinatsiooni mõlemast lähenemisest. Vastavalt kogemustele ja isiksusele on igas inimeses siis üks või teine domineerivam pool. Alisaga neil teemadel vesteldes saime üpris kiirelt aru, kummale poole kumbki meist kaldub. Õnneks või kahjuks oleme pisut erinevad – saime podcastiski kahte erinevat tahku vaadelda. Kaklema ei läinud.

Intuitiivne lähenemine ehk mu soolestik armastab sind

Teadupärast on soolestikul tegelikult otseühendus ajuga. Kui sööd mingit toiduainet, mida sinu organism ei talu ega omasta, võivad seedimata toiduosakesed näiteks läbi soole lekkida ja vereringe kaasabil ajju jõuda, põhjustades vaimseid häireid. See selleks. Me keskendusime jutuajamises pigem kõhutundele ehk minu lemmikule otsuste tegemise viisile. Tõdesime, et me mõlemad valime inimesi pigem kõhutunde põhjal, mitte ei analüüsi neid väikesteks osakesteks. Ma taipan üpris kiirelt, kes on “minu” inimene. Minu treener, minu õpetaja, minu sõber, minu armastus. Need inimesed lasen endale väga lähedale. Neid inimesi ma usaldan. Lõpuni. Kui keegi mulle meeldib, siis on teatav võnge õhus juba kohe alguses. Siiamaani pole see mind eriti alt vedanud. Need, kellega võnge tekib, valmistavad mulle enim rõõmu ja aeg-ajalt ka peavalu, kui me mingil põhjusel enam ühes rütmis ei võngu.

Intuitiivne lähenemine võimaldab teha kiireid otsuseid ja eluga edasi minna. Osaliselt on see ka emotsiooni pealt otsustamine. Ja see pole tegelikult halb! Arutlesime podcastis ka selle üle, et tegelikult toetub intuitsioon ka kogemustele. Oled elus juba igasuguseid valikuid teinud ja uue otsusega silmitsi seistes võid selle taas kiirelt teha, sest “tunne” on õige. See on nagu harjumustega: mingid tegevused on muutunud mustriteks, nii et neid alustades sa ei mõtle, vaid lihtsalt teed ära.

Analüütiline lähenemine ehk mõtleme asja korralikult läbi

Teine äärmus on analüütiline lähenemine, mis eeldab põhjalikku planeerimist ning kõigi plusside ja miinuste läbikaalumist. See on vajalik suuremate, elumuutvate otsuste tegemisel. Samas võib analüütilisuse taga vahel olla ka hirm. Näiteks jäädki plusse ja miinuseid analüüsima, sest ei julge otsust ära teha. Peitud analüüsi sildi taha, kuigi tegelikult kardad tegutseda. Muidugi on analüüsil elus oma koht, eriti uute asjade puhul. Kui pead tegema täiesti võõras valdkonnas otsuse, ei saa seda lihtsalt valmis plätserdada, vaid pead hoolikalt järele mõtlema ja olukorraga esmajoones tutvuma.

Planeerijad ja liuglejad – intuitiivsus ja analüütilisus loovkirjutamises

Ingliskeelses paradigmas on selliseid mõisted nagu “plotter” ja “pantser”. Need viitavad kahele eri lähenemisele, mille põhjal romaani või muu loo tegevustikku käsitleda. “Plotter” ehk planeerija tahab kõik sündmused võimalikult täpselt ette planeerida, enne kui kirjutama asub. “Pantser” liugleb läbi loo, hakkab kuskilt pihta ja laseb inspiratsioonil end kanda, lugu kujuneb kirjutamise käigus iseenesest. Minu juurde tulevad lood sageli eikusagilt, liueldes. Armastan seda loomispalaviku tunnet, kui ei saa teisiti kui kirjutades. Ainult kirjutamine ravib sellest tungist terveks. Sellise intuitiivse kirjutamise käigus selgub tasahaaval loo struktuur ja pane hiljem ehk mõned tugipunktidki kirja. Kui planeerimisest rääkida, siis tegelikult meeldib mulle mingid üldised punktid paika panna ja seejärel käigupealt üksikasjad juurde improviseerida. Poes käin näiteks ka tihti nimekirjaga, aga see on ka pigem käigupealt tõlgendatav orientiir kui range plaan. Panen kirja, et vajan köögivilju. Tean, et need lähevad pajaroogadesse või salatisse. Aga ma ei tea enne reaalselt köögiviljaleti ees seismist, mida täpselt ostan. Mul on omad lemmikud nagu bataat, paprika, suvikõrvits ja baklažaan, aga juhindun palju reaalsest olukorrast. Ja see pilt avaneb alles poes olles. Ma ei kammi enne sama poeketi e-poodi läbi, et teada saada, mis parajasti hooajaline on ja mida antud pood pakub.

Miu ja Mjauki kui arhetüübid

Mu kassid Miu ja Mjauki sobituvad huvitaval moel selle teema raamidesse. Miu on nagu pisike välk, kes ei karda kedagi ega midagi. Ta on eneseteadlik, grammike ülbe, julge, katsetaja, pea ees sukelduja, samas ka hella südamega ja müksaja. Kui tema midagi tahab, siis ta proovib. Ta kõhkleb ainult sekundi. See hulljulgus pole talle 11,5 eluaasta kordagi valusalt kätte maksnud, ta tuleb kõigest puhtalt välja. Endine tänavakass Mjauki kardab paljusid asju. Mina olen tema jaoks ohutu siis, kui istun või pikutan. Vertikaalasendis inimene on pisut hirmutav. Mjauki peab ka teadma, kus on väljapääs, ta kardab lõksu jääda. Ettevaatlikkus pole teda hädadest säästnud, pigem leiavad õnnetused ta üles. Ei ütleks, et ta jubedalt analüüsib, aga mõtleb asju rohkem läbi kui Miu. Sageli tähendab see elule hirmuga lähenemist. Ja Mjauki on end mitu korda katki kukkunud. Lisaks on tal mitmeid tervisehädasid. Õrna hingega on temagi. Tema nunnud piiksatused ja põrisev nurrumootor soojendavad mu südant.

Kuula podcasti!

Neis kõigist teemadest saad pikemalt aimu meie vabariigi aastapäeval ehk 24. veebruaril lindistatud podcastist. 4. osa! Vahepeal jäi natuke pikem paus sisse, aga üritame taas reele saada. Olen taibanud, et see podcast, loovkirjutamise õpik (ehk mu magistritöö), mu kirjutamisgrupp (sellest peagi pikemalt) ehk igasugused loovkirjutamisega seotud tegevused muudavad mind enim õnnelikuks. Kui tunnengi end vahel üksikuna, siis loovus annab mu elule sügava mõtte. Kuigi jah, olen aus, sport on siiski number üks! Sport ja loovus ja toredad inimesed mu ümber, jess!

“Kirjutamiskohtingu” 4. osa leiad järgmistest keskkondadest:

Või kuula siitsamast:

Sarnased postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.