Stephen King teab kirjutamisest nii mõndagi

Võiks arvata, et kui oled elu jooksul üle 60 romaani, 200 novelli + veel igasugu muud kraami kirjutanud, siis tead kirjutamisest nii mõndagi. Õudukate meister Stephen King tunneb kirjutamiskunsti ja tõestab taaskord, et loovkirjutamist kui oskust on võimalik arendada. Oma teadmised ja kogemuse võtab ta kokku inspireerivas ja mõnusalt loetavas raamatus “On Writing”, mis on ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga “Kirjutamisest.” Podcasti teises episoodis vestlesime nii Gilberti “Suurest võluväest”, mille kohta Alisa blogiski külalispostituse kirjutas, kui ka just nimelt Kingi teosest. Lugesin selle teose podcasti tarbeks ning ühtlasi iseenda jaoks teist korda läbi. Ühtlasi on see üks mu põrumisplaani ülesannetest (30 erinevat tegevust, mis aitavad mul lõputööst eemale triivides taas lainele saada ja motivatsiooni taastada), nii et ühel hetkel tulnuks see mul tõenäoliselt ikka läbi töötada.

Stephen Kingi kirjutamisraamatut soovitan kõigile, kes tahavad leida loomemotivatsiooni. Meisterlikult kirjapanduna saadab teost meeldiv kergus. Seda lugedes on tunne, et tahaks luua. Samas jagab King hulgaliselt praktilisi näpunäiteid, mida võib, aga ei pruugi omaks võtta. Mõtlema panevad tema seisukohad kindlasti. Kasvõi allpool välja toodud tsitaat kirjutamisideede kohta, mis võtab kirjutamismaagia päris hästi kokku.

We are writers and we never ask one another where we get our ideas;

we know we don’t know.

Stephen King

Podcastis harutasime Kingi teose üksipulgi lahti. Ma ei taha sellest postitusest teha ümberjutustust. Üritan välja tuua olulisemad ideed, mis mulle endale kõlama jäid. Ideed, mis meenuvad ilma märkmikku kiikamata.

Kirjuta, kirjuta, kirjuta

Nagu paljud teisedki kirjanikud on King aru saanud, et kõige olulisem on regulaarselt ja järjepidevalt kirjutada. Vaid nii saad püüda Muusa tähelepanu. Halvast kirjanikust pädevaks ei saa, heast suurepäraseks ei saa, aga pädevast heaks võib tema sõnul saada küll, kui harjutamisse tunde panustad. Kui tahad midagi kvaliteetset kirjutada, pead tahtma pingutada. Muusa tuleb ja vaatab, kuidas sa kirjutad. Muusa on pirtsakas ja ärahellitatud, teab oma väärtust. Sina kirjutad, tema istub tugitoolis ja lakib küüsi. Ta ei aita. Vähemalt mitte esialgu. Muusas on kõik juba olemas. Kui sina piisavalt pingutad, võidad Muusa tähelepanu, sest laskud tema meisterlikkuse tasemele. Siis on Muusa nõus sulle osa oma maagiast andma.

Kanna kaasas tervet tööriistakasti

Hea kirjutamiseni jõuab läbi põhitõdede äraõppimise ja tööriistade kasutamisega. Kaasas tuleb kanda tervet tööriistakasti, sest kunagi ei tea, mida täpselt sul vaja võib minna, kui hakkad loo fossiili kivist välja nikerdama (fossiiliteooriast allpool). King toob näite oma lapsepõlvest. Onu lasi tal poisikesena tassida oma raske tööriistakasti maja ühest nurgast teise. Ta teadis, mida katuse parandamiseks vajab. Poiss küsiski, et miks ta terve kasti tooma pidi, kui vaja oli vaid väikest osa. Onu seletas, et ta ei tea ju kunagi, mida kõike ta tegutsema asudes veel avastada võib. Kõigeks tuleb valmis olla. Kui asud kirjutama, võta tööriistakast ligi. Nii ennetad hirmu tundmatuse ees. Sa saad hakkama mis tahes fossiiliga. Samas peab kast olema piisavalt kerge, et suudad seda kaasas kanda. Tööriistade all pidas King silmas näiteks järgmisi:

• sõnavara: areneb iseenesest, kui paljud loed; lugemiseks tuleb aega leida, sest kui sul selleks aega pole, pole sul ka aega ega oskusi kirjutada; iga raamat õpetab, see kehtib ka halbade raamatute kohta; ära püüa teksti sõnadega ilustada – esimene pähetulev sõna on tavaliselt õige, kui see on värvikas ja sobiv
• õigekiri: sa suudad grammatikareeglid meelde jätta, kui suudad meelde jätta igasugu muid asju; peamiselt tea seda, et vältida tasub umbisikulist tegumoodi, määrsõnu (tulenevad hirmust, et sind ei võeta tõsiselt) – määrsõnade kasutamine on inimlik, aga lihtsa otsekõne saatelause “ta ütles” kasutamine on jumalik
• lõigud: mida rohkem tühja ruumi sõnade vahele jätad, seda lihtsam on teksti lugeda; lõigud loovad teose rütmi

Lood on fossiilid

Stephen Kingi fossiilimetafoori on tsiteeritud nii teistes loovkirjutamise raamatutes kui ka mitmetes podcastides. Ta ei planeeri sündmustikku detailselt ette, vaid kaevab selle välja nagu arheoloog. Lood on fossiilid. Kui asud üleliigset kivimit fossiili ümbert eemaldama, pead seda õrnalt töötlema. Ära mine kohe haamriga kallale. Kasuta erinevaid tööriistu ja avasta lugu, püüdes seda võimalikult vähe vigastada. Esimest korda fossiiliga kohtudes ei tea sa täpselt, mis sealt tuleb. Kui seda õigesti kohtled, saad ta tervelt kätte. Eelajaloolise ja müstilise olendi, kes on kivisse jäädvustunud…

Uks maailmale suletud, uks maailmale avatud

King usub, et esimene mustand tuleb kirjutada otsekui omas maailmas elades: uks maailmale on suletud. Esimene mustand peaks valmima maksimaalselt 3 kuuga, sest nii on võimalik tegelaste ja looga kontakti hoida. Nii on nad päris. Sel perioodil tuleb kirjutada intensiivselt. King ei soovita rohkem kui 1 vaba päeva nädalas, sest muidu kaob hoog ära. Hoogu koguda tuleb tema sõnul võimalikult suletud ruumis (kui muutud osavamaks, suudad end paremini ka inimeste seas välja lülitada). Uut maailma luues sulged end välismaailma eest. Kui kirjutamistoal on uks, sulge see ka füüsiliselt.

Sellest uksest väljuda tohib vaid lugejasõbralik lugu, mis meeldib vähemalt mõnele lugejale. Siinkohal on hea, kui kirjutades mõttes loo kellelegi pühendad. See ei tähenda turusituatsiooni tundmist ega uurimist. Pigem on tegu alateadliku pühendusega, millest teine inimene ei teagi. Mõtle kirjutades, kas see lugu meeldiks sinu lähedasele inimesele, keda silmas pidades seda lood.

Esimese ja teise mustandi vahele soovitab King jätta vähemalt 6 nädalat hingetõmbeaega. Su käsikiri ootab sahtlis või arvutis peidetud kaustas. Küpseb. Ära mine seda vaatama. Ära mine parandama. Ära mine lemmikstseene üle lugema. Unusta see mõneks ajaks. Sukeldu igapäevaellu või muusse loomingusse (nt novellid). Seejärel toimeta lugu maailmale avatud uksega. Küsi sõpradelt nõu, kontrolli fakte. Kui küsid nõu 4-5 sõbralt ja nende arvamus ühtib, siis võib neil õigus olla. Kui arvamused lähevad pooleks, on viimane sõna sul kui autoril.

Toimeta esimesest mustandist 10%

Kui toimetama asud, loe kõik algul ühe hingetõmbega läbi. Tee märkmeid, paranda jooksvalt õigekirja, eemalda karjuvad ebatäpsused. Kui asud toimetama teatava hingetõmbeaja järel, on lihtsam oma kullakesi tappa. “Kullakesed” tähistavad siinkohal su lemmikväljendeid, üleliigseid seletusi, määrsõnu jne. Esimest korda kirja pannes võisid need tõesti tabavad ja mõjuvad tunduda, aga tegelikult sa ei vaja neid. King usub, et igast esimesest mustandist on võimalik sõnade arvu poolest vähemalt 10% maha hööveldada. Kaldun temaga nõustuma.

Miks seda raamatut lugeda?

Mind võluvad loovkirjutamisest pajatavad raamatud. Imeline on avastada, kuidas kirjanikud ise kirjutamisest mõtisklevad. Mõneti tundub, et nn. suured kirjanikud, kes on loonud hea kvaliteediga teoseid, mõtlevadki reaalselt metatasandi ehk kirjutamise protsesside peale. Nad ei lahmi niisama sõnu ritta, nagu võib juhtuda bestsellerite treijatel. Nad võtavad kirjutamist tõsiselt. Mitte töö ega tüütu ülesande, vaid kutsumusena. Selliste tähelepanekute lugemine kannustab looma. Annab julgust. Ja kes ei tahaks vahetevahel ka suurmeistrite mõttemaailma piiluda? Kui üks neist nii lahkelt selleks loa annab, siis miks ka mitte? Ühtlasi on Kingi kirjutamisraamat pooleldi memuaar. Ta jutustab varajastest päevadest ja kuidas ta läbimurdeni jõudis. Mida see tõestab? Et kõik on võimalik, kui sa ise piisavalt pingutad.

Keeleliselt on raamat lihtne. King eelistabki lugejale mõtte edasiandmist, mitte sõnadega peenutsemist. Ka lihtsate sõnadega saab luua kunstiliselt nauditavaid teoseid. Need mõtted jäävad kõlama, sest on lugejale arusaadavad. Ning mitte ainult kõlama, vaid imbuvad ka sügavale ajusoppidesse.