Argipäev | Loovus

Teen asju enda moodi

Üks põhjus, miks ma pole suutnud oma kirjandusteaduse magistritööd valmis saada, võib olla see, et ma tahan seda iga hinna eest omal moel teha. Kas see on halb, kui ma end akadeemilistesse raamidesse ei suru? Kas ma peaksingi oma teed käima? Aga mille pärast ma siis üleüldse 2017. aastal akadeemilist teekonda alustasin? Kas ma otsisin välist motivaatorit, mis paneks mind reaalselt kirjutama?

Naljakas, et Gretchen Rubini nelja isiksusetüübi seast liigitun mina ärategija kategooriasse. See on inimene, kes saab võrdselt hästi hakkama nii iseenda kui teiste püstitatud ootustele vastamisega. Inimene, kellele meeldib asju ära teha. Inimene, kes täidab teiste seatud ülesandeid, aga jätab alati aega iseendaga tegelemiseks, sest sisemusest tulevad ülesanded on talle sama olulised. Ühtlasi ka inimene, kes otsib kõiges süsteeme ja reegleid. Kui reeglid puuduvad, loob ta need ise.

Ma taasalustasin akadeemilist teekonda, lubades end pisut ülikooli raamistikku paigutada. Idee kirjutada praktiline õpik on akadeemilises maailmas aga midagi teistsugust. Selle jaoks on teatud reeglid: praktilisele osale lisandub 30-leheküljeline teoreetiline osa, mis on vormistatud klassikaliselt magistritöö formaadis. Reeglid oleks otsekui olemas. Aga kuidas kirjutada seda õpikut? Õnneks või kahjuks on mul selles osas väga vabad käed. Ma olengi oma struktuuri välja töötanud. Mul on olemas korralik plaan. Ma lõin oma reeglid. See polnud aga valutu protsess. Võibolla seepärast ongi see veninud ja veninud. Ma tahan seda raamatut luua, aga see loomeprotsess nõuab ka erakordset distsipliini ja iseendale kupjaks olemist.

Kas ma suudan iseenda kubjas olla?

Mis puudutab näiteks trennitegemist või oma toitude üksikasjalikku kirjapanemist, siis on vastus 101% “jah”. Muidugi. Mis mõttes jätan ma trenni tegemata? Kui see on mul plaanis, siis tuleb see ära teha! Mis mõttes ei viitsi? Mina viitsin. Mina tahan. Mina teen.

Kuidas on lood aga magistritööga?

Usun, et nüüdseks olen leidnud oma mooduse sellega tegelemiseks. Tekitan endale pidevalt nn. abirattaid juurde, mis mu veerema paneksid. Ühel päeval ei vaja ma enam neid abirattaid, sest olen protsessis nii süvitsi sees, et mind tuleb sealt samamoodi ära kiskuda nagu trennist.

Mida ma siis tegin?

Ostsin detsembri alguses John Lee Dumase märkmiku “The 100 Day Goal Journal”. Algul seadsin suure eesmärgi: kirjutada õpiku käsikiri 100 päevaga valmis (tähtaeg kuskil märtsi teises pooles). Märkmiku võlu seisneb selles, et seda tuleb täita iga päev. Igal hommikul panen kirja, mille eest olen tänulik, sõnastan uuesti oma suure eesmärgi ning sean päevaks väiksemad eesmärgid, mis seda teekonda toetavad. Igal õhtul kirjutan üles, mis hästi läks, kus takistusi nägin ja kuidas neid lahendada saan, hindan päeva õnnestumist 5-palli skaalal ja kirjutan, mida sellest päevast arvasin. Tunnistan, et ma olen mõned päevad vahele jätnud. Püüan end selle pärast mitte liialt piitsutada. Kui olidki sotsiaalse suhtlusega täidetud mõnusad päevad, mil ei jõudnud kirjutamisele palju tähelepanu pöörata, siis mis seal ikka. Peaasi, et asjaga edasi lähen! Ka tervisliku toitumise puhul ei tasu nüpeldada end ühe pidusöögi pärast. Oluline on, et sa hiljem tervislikule rajale naased.

Vestlen Alisaga kaks korda nädalas Skype’is loomingust ja kirjutame koos 30 minutit. Kahekesi oleme Loovõlurid ning meil on podcast “Kirjutamiskohting”. Maailma kõige imelisem idee, mis on reaalsuseks saanud! Podcasti jaoks loen veelgi enam loovkirjutamisega seotud kirjandust ning ühtlasi püüan seda kõike mõtestada. Meil on korralik Exceli tabel ideepangaga, kus planeerime uusi episoode ja mõtleme välja teemasid. Kirjutamise ja loovuse valdkonnas on veel nii paljsut rääkida!

Rühin läbi loovkirjutamise praktiliste raamatute. Huh, kohati on see üpris piinarikas protsess. Nende harjutuste läbitegemine pole alati mugav. Eriti kehtib see luulevaldkonna harjutuste puhul. Need kõnetavad mind kõige vähem. Mul on raske ka mingeid meelelisi kogemusi luua. Avastasin aga, et naudin täiega harjutusi karakteriloome kohta. Tegelaskujude loomisel kasutan väga palju oma igapäevaelu ja see on pannud mind nii mõnegi teema üle süvitsi mõtlema. Lõpetasin just raamatu “Playing With Words” – õhuke sinine teos, mis peidab endas palju harjutusi. Vähem kui 200 lehekülje läbimine oli omamoodi ristiretk, aga lõin selle käigus päris huvitavaid jupikesi. Eks elu näitab, kas mõnel neist on au ka millekski suuremaks kujuneda.

Kutsusin ellu 52 nädalaga romaanikirjutamise pilootprojekti. See kõik on alles päris alguses, aga mul on 3 inimest, kes on mõelnud romaani kirjutada. Kohtume iga nädal Skype’is, kus arutleme nädala fookusteema üle ja teeme ka reaalajas ühe harjutuse. Samuti teevad nad harjutusi jooksvalt ning soovi korral kommenteerivad oma progressi salajases Facebooki grupis. Kui see kõik hea hoo sisse saab, võin mingil hetkel veel mõne grupi avada. Esimene grupp on tuttavatest inimestest ning tahangi neilt tagasisidet selle kohta, kas minu loodud süsteem toimib. Kuna mul tuleb neile materjali ette sööta, vaatan selle ka ise värske pilguga läbi ja lihvin või loon õpiku sisupeatükke käigu pealt. Olen ääretult põnevil!!

Minu inimesed

Ma tahan teha asju omal moel, aga ometigi pöördun erinevate õpetajate poole. Ma otsin õpetajaid, kellega suudaksin piisavalt ühele lainele häälestuda, et neilt midagi kasulikku noppida. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et see pole võitlus. Kui ma tõepoolest tahan neilt midagi omandada, tuleb mul täielikult lõdvestuda. Usaldada. Ja see võib olla mu senise elu suurim väljakutse.

Olen taibanud, et minu jaoks on oluline leida “omad inimesed”. Minu inimesed. Minu õpetajad. Minu treenerid. Minu füsioterapeut. Ma olen proovinud erinevaid tantsukursusi. Mõnel juhul on stiil mulle väga meeldinud (näiteks postitants), aga mingi viimane klikk on jäänud käimata. Ma pole protsessile täielikult andunud. Näiteks olen katsetanud rahvatantsu, zumbat, kõhutantsu, burleski, postitantsu, kaasaegset tantsu, house’i, salsat ja bachatat. Millega ma praegu tegelen? Bachataga. Tõsi, süda tilgub verd iga kord, kui ma burleski ei jõua, kuna see kattub osaliselt bachataga. Ma pole burleski maha jätnud, selle jaoks on mu elus oma koht olemas! Sest mulle sobivad nii mu bachata kui ka burleski õpetajad. Bachata puhul tasub mainida, et proovisin ka üht teist varianti, aga see polnud see. Õige äratundmiseni jõudsin Euphorias.

Minu inimesed aitavad mul protsessi läbida sel moel, mis mind enim kõnetab ja mu enesearengusse panustab. Nende lähenemises on midagi, mis mulle sobib. Sestap tulengi ikka ja jälle nende juurde tagasi. Võin vahepeal üpris kaugele uidata, millestki uuest vaimustuda, aga tulen tagasi. Kui tegu on õige inimese ja õige hobiga, siis ma vajan seda oma ellu. Näiteks olen burleski mitu korda tagasi tulnud. Enam ma ei kahtle, kas suudan ilma selleta funktsioneerida. Ma tean, et ma vajan oma ellu burleski. Hetkel lihtsalt täidab bachata sarnast auku, võimaldades mul oma kehaga paremat kontakti saavutada ja naiselikult sensuaalselt liikuda.

Sarnased postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.