Peegeldamine tantsus
Tantsuteraapia õpingute raames kirjutasin essee Marian Chace’ist ja tema peegeldamistehnikast. Mind lummas, kuidas tema jaoks oli tants just nimelt kommunikatsioon. Peegeldamist kasutaski ta grupiteraapias soojenduse osas. Selleks, et saaks peegeldada, on ju vaja vähemalt kahte inimest: peegeldatav ja peegeldaja. Peegeldamise kaudu sai ta grupi häälestada.
Omal moel on peegeldamistehnika imehea vahend empaatiavõime arendamiseks. Jäljendades teise inimese liigutusi asetad end otsekui tema kehasse. Need liigutused ei pruugi sul endal loomulikuna tulla, aga teise jaoks on need kõige tavalisemad asjad. Me oleme erinevad. Püüd teise moodi liikuda on püüd teda mõista. Keha kaudu väljenduvad ka emotsioonid ja sügavad mõtted, mida võibolla ei oskagi sõnadesse panna. Aga kehasse oskab, sest keha liigub teisel tasandil. Keha on paremas kontaktis alateadvusega.
Peegeldamine tantsutunnis
Mõnes mõttes on ka tantsutunnis õpetaja jäljendamine peegeldamine. Sa püüad olla tema. Esimestes tundides võivad liikumised mitte eriti hästi välja tulla, sest õpetaja kehakeel, õpetaja stiil on veel võõrad. Mida enam aga sama inimest jäljendada, seda paremini see õnnestub. Isegi, kui sa selle inimesega ei räägi, õpid teda kehakeele kaudu mingil viisil tundma. Sa ei tea, mis nende liikumiste taga peitub. Sa ei analüüsi isiksust, aga ometigi kandub see liikumine sinu kehasse.
Sõltuvalt õpetajast, sinust ja teie omavahelisest sobivusest, võid sa end selles voolus kas hästi või halvasti tunda. Kui kõik klapib, võidki taibata, et oled leidnud selle “oma” õpetaja, oma stiili. Selle, kelle kehakeel sind enim kõnetab, sest see on jäljendamise kaudu sulle omaseks ja tuttavaks muutunud või oled hakanud teda mingil alateadlikul tasandil mõistma. Mis on võõras, see on ebamugav. Mis on oma, see on mugav.
Peeglid elus
Mu ümber on palju peegleid. Pean silmas füüsilisi peegleid, kust näen oma peegelpilti. Kodus on olukord üpriski tagasihoidlik: väike vannitoapeegel ja täispikkuses minapilti kuvav peegel magamistoa kapi küljes. Nende peeglite ees valmistun maailmaga kohtumiseks. Panen riidesse, teen meiki, sätin soengut. Neis peeglites tegelen oma visuaaliga.
Linnas kõndides vaatan enda peegeldust akendest möödudes. See peegeldus on pigem ähmane ja keskendun üldmuljele ja… rühile. Kui sirge ja kaunis ma välja näen? Tegin seda ka siis, kui jooksmas käisin. Kas mu tehnika on õige? Ma pole väga see inimene, kes tehnikale rõhku paneks. See tundub nii detailidesse minev. Mina olen suure pildi nägija. Detailid väsitavad mind. Ometigi tean, et need on olulised. Ja kui vaja, suudan keskenduda, aga see nõuab omajagu pingutust. Sestap olen vahel ka jooksutehnikat piilunud.
Kontoris ma garderoobis väga peeglitesse ei vaata. Võibolla vaid siis, kui olen trennist tulnud ja tean, et mu juuksed on veel pusas ning vajavad sättimist. WC-s käsi pestes üldiselt kiire pilgu heidan ja tihti tõden, et varsti on taas aeg juukseid värvida.
Jõusaalis mulle üldiselt meeldib peegli ees harjutusi teha. Masinatel treenides end tavaliselt ei näe, aga hantlite või kangidega möllates on võimalus visuaalseks tagasisideks olemas küll. Olgu, tunnistan, mulle meeldib ka oma lihaseid vaadata. Eriti harjutuste ajal, mil neid pingutan. See on ilus ja annab mulle samuti kinnitust, et treening mõjub mu kehale, et treening vormib mu keha. Kiire positiivne tagasiside, et olen õigel teel.
Tantsustuudios toimuvad trennid peeglite ees. Seinakõrgused peeglid. Olid ajad, mil mulle ei meeldinud ennast vaadata. Nüüd on ajad, mil tunnis pigem esiritta ronin, et ma end ikka kindlasti näeksin. Ma tahan end liikumas jälgida. Ma tahan iseendale silma vaadata. Ka üksinda stuudios harjutades on õhus hoopis teine meeleolu kui koduses keskkonnas tantsides. Ma näen, kuidas teised mind näevad. Burlesk on mulle õpetanud, et esinedes tuleb väga palju mõelda sellele, kuidas ma laval välja paistan. Millise jala ettepoole asetan, kuidas maksimaalselt end näitan jne. Aastad burleskitunde on õpetanud mind teistmoodi mõtlema. Mõneti tuleb see ka juba automaatselt. Ma tahan olla nähtav ja keeran pikemalt mõtlemata end „õigesti“.
End üksi stuudios filmides jätan tihti peale nii pärismina kui ka peegelpildi. Videost näeb nii nägu kui selga. See on omamoodi lummav. Justkui tantsiks ruumis kaks erinevat inimest. Minu eesmine ja tagumine pool.
Suhe peegelpildiga
Arvan, et minu suhe enda peegelpildiga on hea. Ma meeldin endale. Ma olen andnud endast kõik, et vormida iga päev iseenda parimat versiooni. Sest minu jaoks on eneseareng ülimalt tähtis. Kui miski ei meeldi, tuleb see unustada või ära muuta. Vingumisel pole absoluutselt mõtet. Ma olen lahendustele orienteeritud. Ja ma tahan alati, absoluutselt alati saada veel paremaks. Aastal 2021 vaatan kindlasti veel väga palju peeglisse, sest vahetasin jooksu fitnessi vastu. See tähendab, et veedan palju aega jõusaalis ja et millalgi tuleb ka poseerimine niimoodi selgeks saada, et kontrollin ka oma kõige väiksemaid lihaseid. Ja selles kõiges aitab sõber peegel… Tunnistan, et mul on ka unistus sellisest avarast kodust, kus saaksingi ühe seina peeglit täis laduda. Vot.
Lõpetuseks üks video, kus on kaks Siljat. Üks päris, teine peeglis. Hoian silmkontakti iseendaga.
