Kirjutamiskohting – sotsiaalsest loovusest

Vahel juhtub nii, et näen kuskil head ideed ja see jääb mulle kuklasse tiksuma. Võin selle mõneks kuuks suisa ära unustada. Kui tegu on aga vajaliku või isegi hädavajaliku ideega, tuleb see minu juurde tagasi. Ja ideest saab tegu. Ideedest üksinda polegi suurt kasu. Idee ei toida. Vähemalt mitte pikalt. Selleks, et idee oleks kasulik, peab see vormuma teoks. Ideid võib ju olla kõigil. Idee unistuste majast. Idee parimast füüsilisest vormist. Idee küllust loovast töökohast. Kui selle teostumiseks aga midagi ette ei võta, siis kahju sellest küll ei sünni, aga saamata jääb ka kasu.

Ühe silmaga märkasin Facebookis, et mu kunagine loovkirjutamise õpetaja ja magistritöö juhendaja Lucy English teeb teiste kirjanikega Zoomis kirjutamisseansse. Nad lepivad kokku aja, tulevad Zoomi, lülitavad kaamerad sisse ja seejärel kirjutavad nohisedes tund aega. Mõtlesin, et see on suurepärane algatus, aga enamat ma toona ette ei võtnud, sest ma ei teadnud, kellega ma seda teha võiks.

Ja siis, otsekui välk selgest taevast, kirjutasin oma gümnaasiumi pinginaabrile Alisale, et äkki teeks kirjutamiskohtingu. Teadsin, et ta on hakanud uuesti ühe loo kallal nokitsema ja ise tahtsin samuti uuesti kirjutamislainele saada. Tol hetkel ma veel oma magistritöösse sukeldunud polnud (sellega alustasin süvitsi nädal hiljem), aga sellest sai hea hüppelaud. Mu magistritöö on loovkirjutamise õpik. Selleks, et loovkirjutamisest kirjutada, peaks aga vähemalt regulaarne kirjutamisharjumus sees olema, eks! Esimeseks kirjutamiskohtinguks olin siia blogisse esimesed postitused teinud. Pall hakkas veerema.

Mida meie kirjutamiskohtingud tähendavad?

Kirjutamiskohtingute ajal ühendume Skype’i teel ja piilume veebikaamerate kaudu teineteise kodudesse. Soojenduseks räägime oma loovuse protsessidest, kui palju oleme vahepeal mingite kirjutamisasjadega tegelenud ja lobiseme pisut ka igapäevaelust. Siis käivitame telefonis 30 minutiks taimeri ja selle aja kirjutame vaikselt. Mida iganes meil kummalgi siis parajasti vaja kirjutada on. Hiljem võtame protsessi kokku: mis tunne oli kirjutada, millest kirjutasime, muid mõtteid. Ja pool tundi või natuke enamgi lobiseme taas niisama. Esimesel korral oli meil näiteks vägagi viljakas vestlus, mis pani mind uuesti ka väga aktiivselt Goodreadsi kasutama ja paremini oma lugemisprotsessi mõtestama.

Mida me kirjutame?

Alisa tegeleb ilukirjandusliku looga ehk loob väljamõeldud maailma ja tegelaskujusid. Ta on kavandanud sündmustikku, loonud tegelaste portreesid ning proovinud ka mõnda stseeni lahti kirjutada. Minu loovkirjutamise õpik ilmselgelt ei kuulu ilukirjanduse alla. See ongi olnud mu peamine fookus. Samas olen kirjutanud Loovelu postituste mustandeid või jauranud pool tundi teemal “minu päev” või “millest ma tahaksin kirjutada” ja “minu unistuste reis” (harjutus mu õpikust). Ainult ühe korra püüdsin teha üht harjutust, kus lõin uusi tegelasi. Ideaalis võiks see olla novelli toorik, aga… Mulle tundub, et ma olen palju osavam mitteilukirjanduslike tekstide loomises. Ja sellega olen ma nüüd leppinud. Kirjanikuks olemine on suur osa mu identiteedist ja viimaks tunnistan endale, et ma saan olla kirjanik ka siis, kui ma ei tooda ilukirjandust. Milline kergendus!

Miks me neid kohtinguid vajame?

Kui ma päris aus olen, siis olen oma kirjutamisrutiini kenasti sisse harjutanud ja ma päriselt kirjutangi iga päev. Ma kirjutan osaliselt ka saasta, aga täitsa suva, sest tähtis on kirjutada. Tekitasin endale 100 päeva eesmärgi ja 15. märtsiks on seega vaja loovkirjutamise õpiku esialgne käsikiri valmis saada. Täpsemalt on mu eesmärk selleks ajaks 100 000 sõna mingit loovat teksti toota: need postitused, päeva kokkuvõtted, loovharjutused (vastavaid raamatuid lugedes teen ise prooviks harjutusi läbi), magistritöö visandid ja ajurünnakud, magistritöö Wordi sissetrükituna jne. Hetkel olen kirjutanud üle 25 000 sõna. Olen joonel.

Seega… ma justkui ei vajaks välist motivatsiooni. Aga ma vajan sõpra, kes samuti kirjutab. Sõpra, kes ühel hetkel ehk seda kõike loeb. Sõpra, kellega arutada metatasandi üle ehk… kuidas me tunneme end kirjutades, mis on meie mured. Sõpra, kellele nõu anda. Ma kirjutan ju ometigi loovkirjutamise õpikut ja Alisa kirjutab ilukirjandust. Ta on minu jaoks oluline, ma tahan teda aidata. Ja ma tahan õppida parimaid tehnikaid teiste aitamiseks. Vot.

Sõbra sõnade läbi…

Selle aasta esimesel (2. jaanuar) kirjutamiskohtingul küsisin siis Alisalt üle, mida tema meie kohtumistest saab. Mul on tõeliselt hea meel selle tagasiside üle! Alisa mainis, et tema kui inimene, kes pole kirjutamist õppinud (ma tegin seda Inglismaal), saab selle abil oma kirjutamishobi taaselustada ja sellele parema struktuuri anda. Gümnaasiumipäevil, mil pinginaabrid olime, kirjutasime mõlemad oma lugusid ja tõime teisele vihiku lugemiseks. See tunne, et kedagi huvitab, kui ma kirjutan, oli imeline! Ja nüüd saan seda tunnet pakkuda sõbrannale, sest kindlaks määratud ajal kohtumine tekitab talle nii enda kui minu ees meeldiva kohustuse. Isegi, kui ta muul ajal ei kirjuta, siis selle pooltunni veedab ta kirjutades. Kuna arutame ka elu üle, on sotsiaalne element väga oluline. Seda enam, et koroonapiirangute tõttu ei saa hetkel väga kuskil käia.

Neist väikestest kohtumistest võib meil aga midagi täitsa suurt sündida, sest täna õhtul viskasime ühe põneva idee, mida lubasime järgmise korrani pisut oma peas hüpitada.