Miks? Loomise põhjustest

Simon Sinek ja tema teos “Start with Why” jõudsid minu ellu aasta tagasi, mil alles harjusin üksi elamise-olemisega. Peamiselt on see teos mõeldud juhtidele ja ettevõtete omanikele (mida ma tegelikult ka olen, aga see pole põhiosa minu identiteedist), et muuta oma äri tõeliselt inspireerivaks. Samas leidsin ka mina Sineki lähenemisest väga olulisi mõtteid. Mõtisklesin näiteks sügavamalt selle üle, miks midagi teen. Niivõrd lihtne on määratleda, mida (konkreetne tegevus) ja kuidas (vahendid, meetodid) midagi tehakse. Tõeline sügavus peitub aga küsimuses “miks?”. Kui sa tead, miks sa midagi teed, suudad teisigi inspireerida. Esmajoones motiveerid aga iseennast jätkama.

Minu elul on mitmeid tahke, mitmeid kohti, kus oma tegutsemispõhjuste üle mõtiskleda. Loovelu lehel keskendun loomisele, kirjutamisele ja tantsule. Seega võtangi ette just loovuse käsitluse.

Miks ma loon?

Miks mina loon? Kas minu “miks” on seotud pelgalt iseendaga või mingil määral ka maailmaga? Alustasin sellele küsimusele mõeldes keeruliselt: juurdlesin, kritseldasin paberile õhku täis lauseid, mis otsekui mingit suuremat missiooni kehastasid. Ja siis… ma ei tea, kuidas see juhtus, aga mingi hääl mu peas ütles: “Lõpeta ära, see pole üldse nii keeruline. Ja sa tead, miks sa kirjutad. Hinga lihtsalt korra sisse ja välja.” Ühtäkki ma teadsingi. Ma olen alati teadnud.

Hetkel on mu suurimaks eesmärgiks magistritöö ehk loovkirjutamise õpiku valmissaamine. See on miski, mida ma nii armastan kui vihkan. Armastan, sest see keskendub teemale, mis minu jaoks aastaid äärmiselt armas on olnud. Vihkan, sest kokkuvõttes võib kirjutamine ikkagi päris valus ja keeruline protsess olla. Vihkan, sest ma olen lubanud sel lohisema jääda. Vihkan, sest olen magistrantuuri lõpetamist edasi lükanud. Tõtt-öelda pole see kirjutis selles süüdi, põhjused istuvad sügaval mu enda sees.

100 päeva magistritööle

Vaatleme minu vihatud-armastatud magistritööd hoopis teise külje pealt. Ma olen võtnud eesmärgiks see 100 päevaga valmis saada. Ostsin Apollost isegi ühest neist abistavatest märkmikest, kus iga päeva jaoks on lehekülg ja teatud punktid, mida hommikuti ja õhtuti täita. Iga päev tuleb oma progressi vaadelda. Iga päev tuleb teemaga tegeleda. Sestap ongi see loodav teos end mu teadvuses kesksele kohale paigutanud.

Miks mul seda nii väga vaja on? Miks võtsin endale need 100 päeva ja sunnin end igal päeval üha rohkem ja rohkem kirjutama? Miks sunnin end aasta tagasi kirjutatud magistritöö lehekülgi lugema? Ausalt, stiili poolest on need üpris kohutavad. Ma ise hetkel oma raamatut ei ostaks. Sisukokkuvõtte ja üldise plaani ostaks, see rokib täiega! Aga need valmispeatükid vajavad päris palju hoolt ja armastust. Nimelt kirjutasin ma aasta tagasi nagu ennasttäis puhevil ülbik. Ma ei olnud emotsionaalselt heas kohas. Nüüd olen end kokku lappinud. Võiks suisa öelda, et loonud iseenda uue ja täiustatud versiooni, lahke Silja, kes suudab kirjutada midagi erakordset.

Miks ma kirjutan seda õpikut?

Kui ma loovkirjutamise õpiku teekonnaga jätkasin, püüdsin esmalt motivatsiooni algallikad paika panna. Oma põhjuseid otsides panin kirja igasuguseid erinevaid lauseid. Näiteks mõned alljärgnevad:

• see raamatukirjutamise plaan, mille leiutasin, on nii geniaalne, et nõuab jagamist
• tahan aidata teistel romaani kirjutada
• mulle meeldivad lõpetatud asjad, magistrikraad tuleb ära teha
• eesti keeles selline raamat puudub
• kui raamat kord valmis on, võib see olla passiivseks sissetuleku allikaks
• mul on vastavad teadmised ja kogemused, et midagi taolist kirjutada

Ei. See polnud see. Väga palju oli näha mingit välist survet. Peab, tuleb, nõuab. Tõeline tahe ei lähtu kunagi neist kubjastest. Tõeline tahe lähtub minust endast. Vaid nii on võimalik midagi kirega teha, vastu pidada. Armastus loodu vastu kandub edasi kirjutisse. See kumab vastu igalt leheküljelt. Sellist armastavat olekut soovingi maailmale edasi anda.

Tegelikult on hoopis nii, et…

…minu “miks” on:

…ma olen elu aeg tahtnud kirjanikuks saada.

Vahel on vastus lihtne ja loogiline. Ma ei kirjuta seepärast, et maailma päästa. Ma kirjutan, sest mu sisemine tung on määramatult suur. Ma ei oska teistmoodi olla. Vahet pole, et esineb ka mitmeid mõõnaperioode, mil igasugune kirjutamisisu kaob. See tuleb alati tagasi. Luurab mind nurga tagant. Ta on osa minust. Ma luban tal tulla ja enda sees uuesti pesa teha.