Paus
Kirjutamine | Loovus | motivatsioon | Podcast

Kirjutamispaus on teadlik valik, mitte loomeblokk

Kirjutamisbloki mõiste on tuttav nii filmidest kui ka mis tahes vestlusest loova inimesega. Kohati tundub, et see on kirjutamisprotsessi igiomane osagi. Kui kirjutad, siis ühel hetkel kohtad blokki. Hetke, mil sa enam ei suuda, ei taha kirjutada. Blokk on sunniviisiline seisak, millel on pigem mõru maitse juures. Selle kõrval eksisteerib aga ka teine mõiste: kirjutamispaus. Olin ise terve suve pausil ja tulen nüüd vaikselt tagasi. Ka see blogi ja meie podcast “Kirjutamiskohting” olid pausil. Kuna nüüd hakkab see paus läbi saama, alustan Loovelu sügishooaega just nimelt selle teemaga. Ühtlasi vestlesime loomepausist podcasti uusimas osas (lingi leiad postituse lõpust).

Mis on kirjutamispaus?

Kirjutamisblokk on pealesunnitud olek. Kui sõidad autoga ja teele ilmub ootamatult takistus (väline tegur) või sind ennast tabab äkki terviserike (sinust lähtuv), siis vajutad pidurit, sest lihtsalt PEAD seisma jääma. Kui sa ei jääks seisma, sureksid tõenäoliselt ära. Kirjutamispaus on teadlik valik. Sa teed otsuse peatuda. Asetad jala pidurile ja peatad auto sujuvalt, sest teadvustasid peatumise vajalikkust.

Kirjutamispaus aitab ennetada läbipõlemist. Sellise pausi tegemine vajab teatavat julgust protsessist eemale astuda. Võtta kõrvalseisja roll, enne kui sa enam rohkem ei jaksa. See on hingamisruum sulle endale. Jah, see pole lihtne. Üldse mitte. Ma ise olen ka pigem ülerabaja ja tahan alati hästi palju ära teha. Samas olen õppinud läbi kogemuse, et loomepausid toidavad mu energiat ja tegutsemistahet. Ma ei lase oma tassil täielikult tühjeneda. Kui hakkan ummikusse jooksma, võtan hingetõmbehetke. Vahel kestab see pool tundi, vahel mitu kuud. See paus on aga teadlik valik, mille puhul võtan ühtlasi vastu otsuse, et ma tulen tagasi.

Millal pausi võtta?

Paus on läbipõlemise ennetamise vahend. See tähendab, et võid pausile minna siis, kui tunned, et oled läbipõlemise veerel. Siis, kui sa enam ei taha, aga mingil põhjusel ikka edasi rassid. Samas… kas on vaja alati lasta asjadel nii kaugele minna? Pausi võib võtta ka veel rohkem ennetades. Näiteks, kui tead, et sul on ees sündmustetihe periood, tee teadlik otsus, et tegeled kirjutamisega minimaalselt või võtad pausi. See kehtib enim suve ja jõulude puhul, mil igasugu üritusi iga nurga peal kaela sajab. Milleks punnitada ja kirjutamist veel sinna toppida? Tee otsus, et võtad rahulikumalt. Praegu on paus. See ei tähenda, et sa üldse pausi ajal kirjutada ei või. Kui tuleb tahe ja tuju peale, palun väga: kirjuta! Siis on see nagu boonus või luksus. Sa ei sunni end, aga teed ikka! Arvan, et see on eriti magus kirjutamishetk.

Kuidas olla niisama?

Kirjutamise kontekstis tähendab pausi tegemine ja “niisama olemine”, et sisustad oma aega millegi muu kui kirjutamisega. Puhkus on aeg, mis ei vaja liialt tegevusi. Iga hetk ei pea olema planeeritud. See on miski, mida olen õppinud. Varem planeerisin ka puhkehetked ja -päevad väga täis, sest ma ei julgenud puhata. Mis mõttes ma ei ole tubli? Läbipõlemine, vanemaks saamine, vestlused sõpradega ja sügavale iseendasse vaatamine õpetasid mulle, et päris niisama olemine on normaalne. See on hingetõmme enne järgmist tegutsemist. Sportlasena olen seda ju taibanud, et keha vajab uuele tasemele ehk paremasse vormi jõudmiseks taastumisaega. Trenniga ma lõhun keha, puhkehetkedel ehitab keha end tugevamaks, et järjest suurema koormusega toime tulla. Tegelikult kehtib sama ka vaimsete tegevuste ja protsesside puhul. See käib ka kirjutamise kohta.

Kirjutamisest pausi võttes võid lugeda, kui suudad. Nii jääd mõnes mõttes siiski sõnade ja tekstide maailma. Kui see aga üle jõu käib, tee midagi täiesti vastupidist. Mine jalutama. Tee trenni. Võta ette reis. Kokka. Leiuta retsepte. Veeda aega sõprade ja teiste kallite inimestega. Või tõepoolest… lõõgastu Netflixiga. Tee just seda, mis sinu akusid laeb. Siinkohal on minu jaoks üks huvitavamaid soovitusi teiste inimestega aja veetmine. Kellegi teise seltsis on kohati lihtsamgi välja lülituda. Sa lähed teise inimese energiasse. Sa kuulad teda. Sa jagad temaga oma elu. Sa ei istu enam ainult enda peas kinni, kui teise inimesega koos olles päriselt kohal oled. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui teist usaldad, saad ka temalt nõu küsida. Kas siis oma loomingu ja kirjutamise kohta või uurida ka, mis on tema soovitused puhkamiseks. Veelgi parem… puhake koos!

Millal paus läbi saab?

Pausi definitsioon sätestab, et see pole igikestev protsess, vaid midagi ajutist. Pausi puhul jääb alles see nupp, kust saad loo uuesti mängima vajutada. Millal aga seda teha? See on jällegi sinu otsus. Tule pausilt tagasi siis, kui oled selleks valmis. Kui end mõnusalt välja puhkad, täidab see puhkus sind energiaga. Sa saad valmis. Sa tahad uuesti luua. Mingid pusletükid klikivad iseenesest paika. Pingutuseta. Olen seda kogenud näiteks lühemaid pause võttes, kui ei suuda enam laua taga istuda ega luua. Tõusen. Lähen õue. Jalutan. Ja ühtäkki tekivad uued seosed. Probleemid lahenevad otsekui imeväel. Korra eemaleminek puhastab mu mõtted. Võtan pinge maha. Ilma sundimata, küsimata teeb aju midagi minu eest ära. Imeline!

Kui oled pausil ja tunned, et siiski ei soovi tagasi tulla, tasub mõelda, kas on üldse vaja tagasi tulla. Äkki polegi see õige asi? Äkki on aeg täielikult peatuda ja millegi muuga edasi liikuda? Kui täiesti pooleli jätmine/lõpetamine tundub hirmutav, võid teha ka otsuse, et tegu on lihtsalt veel pikema pausiga. Ühtlasi pane paika mingi kaugem tähtaeg, mil uuesti üle vaatad, kas loomeprotsess väärib jätkamist või tasub käsikiri ära visata. Pea meeles, et loomingule kulutatud aeg pole samas kunagi raisku läinud. See on umbes nagu trenniga. Minevikus tehtud trennid jäävad ikka su kehasse alles. Ka siis, kui sa ei saavuta soovitud vormi.

Soovitan pausi tehes mõelda välja vähemalt üks tähtaeg. See on päev, mil vaatad oma seisu üle. Sel hetkel ei pea paus läbi saama, aga hindad selle jätkumise vajalikkust. Teed plaane uuesti alustamiseks. Või paned järgmise tähtaja, mil uuesti üle vaadata. Võid kasutada spetsiaalseid programme, mis võimaldavad iseendale tulevikku kirja saata. Või paluda sõbral meelde tuletada, et tahad pausi vajalikkust hinnata (eriti hea meetod, kui oled sedasorti inimene – kohusetäitja -, kes vajabki välist survet – neist inimtüüpidest oleme podcastis rääkinud ja ma kirjutasin ka postituse). Üks lihtne meetod on ka iseendale mobiili meeldetuletuste panemine.

Kuidas pausist välja tulla?

Projekti uuesti käima lükates lähtu iseendast. Mõtle, kas sulle sobib pigem järk-järgult uuesti alustamine (väiksed sammud) või kohe suure pauguga peale lendamine. Kui kirjutamine pole tükk aega su päevaplaanis olnud, sobib tõenäoliselt see tasapisi alustamine, mil taas tegevusega harjud. Mõned variandid uuesti alustamiseks:

  • loe läbi varem kirjutatud juppe; tihti ei tunne enda kirjutatut enam äragi ja üllatud – kas selle kirjutasin tõesti mina? See üllatus on pigem (vähemalt mul) meeldiv ja võib anda motivatsiooni jätkamiseks.
  • kirjuta 10 minutit suvalisel teemal, et kätt harjutada
  • tee päeva jooksul märkmeid – lühivorm ehk üksikud märksõnad on ikkagi rohkem kui 0 sõna
  • saa kokku sõbraga (kasvõi videokõnes), pange taimer 25 minutiks (Pomodoro tehnika) käima ja kirjutage; hiljem vahetage muljeid kirjutamisprotsessist
  • mine kohta, kus oled varem kirjutanud ja mis seostub kirjutamisega – nt raamatukogu, kohvik, kodune kirjutamisnurk – loo endale sobiv keskkond

Kuula podcasti 11. osa

Pausi võtmisest ja oma isiklikest pausidest vestlesime ka “Kirjutamiskohtingu” podcasti 11. osas. Oleme tõepoolest pikalt eemal olnud. Kui tahad teada, mida suvel tegime, siis podcastis just sellest räägimegi. Ühtlasi toob sügis nii mõnegi muudatuse. Peamiselt just minu enda tööelus.

Podcasti leiad järgmistest keskkondadest:

Või kuula siinsamas:

Sarnased postitused

Üks kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.