Kirjutis
Minu tekstid

1 aasta podcasti! Ja üks kurb kirjutis.

Täna, 9. jaanuaril täitus üks aasta sellest päevast, mil Alisaga esimest korda podcasti lindistasime. Minu jaoks on see kuupäev märgiline ka ühe teise sündmuse pärast, mis aastal 2012 mu maailma raputas. See on päev, mil suri mu isa. Istusin, selg vastu radiaatorit, elutoa põrandal ja lihtsalt ulgusin nii hirmsalt nutta, et minu kallis Miu tuli väga ehmunult vaatama, mis mul viga on. Tema oligi esimene olend, kes mind lohutas. Õppisin toona Inglismaal, aga olin “õnneks” (?) jõuluvaheajaks just koju tulnud. Sain ka matustel veel enne tagasiminekut ära käia, sest lennukid klappisid.

10 aastat tagasi muutus mu elu tundmatuseni. Mõtlen teatud asjade, näiteks oma identiteedi ja elu fookuse peale ka täna. Ma olen kindel, et issi ütleks igal juhul, et olen tubli. Ta muretseks ega ma endale liiga ei tee. Ta soovitaks mul puhata. Kui ta end hästi tunneks, viiks ta mind pitsat sööma ja pärast Aafrika randa kiikuma nagu lapsena. Ta ütleks, et kõik saab korda, sest lõppude lõpuks saabki kõik korda. Ma leian oma fookuse. Ma leian põhjuse igat päeva suure innuga oodata. Elu on ometigi maruvinge ja ma olen õnnelik, et olen elus ja saan kõike seda teha ja kogeda, mida näiteks tema ei saa.

Tänase päeva puhul avaldan ühe kirjutise, mis pole küll pärit 10 aasta tagusest ajast, aga haakub teemaga. Selle kirjutasin 10. veebruaril 2021, kui kaotasin oma viimase vanavanema. Ta puhkab nüüd mu isa kõrval. Käisin täna neid mõlemaid Pärnamäel vaatamas. Seda kirjutist lugedes ei tasu minu pärast liialt muretseda. Ma olen päriselt tugev. Samas on seal omajagu tõtt. Kirjutamine on minu moodus end väljendada. Ma tean, et tulen kõigest välja. Sest ma tulengi.

_____________________________________________________________________________________________________

Ma olen tugev.

Ma tundun tugev.

Kas see tähendab, et ma ei vaja õlga, mille najal nutta?

Ma olen tugev olude sunnil. Ma saan elus loota vaid iseendale. Ma olen ainus, kes mul kindlalt olemas on. Enda elu ainuke konstant. Kõik teised inimesed on muutujad. Mu sõbrad muutuvad, mu partnerid muutuvad. Perekonnaliikmeid saan kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Lähedasi pereliikmeid, kellele päriselt loota? Üks. Selline muutujatega elu on mõnes mõttes mulle omane. Ma olen harjunud nii toimima. Mu huvid muutuvad. Mina muutun. Eri eluetappides vajan enda ümber erisuguseid inimesi. Mitmekülgsus rikastab, eks? 

Mõned inimesed jäävad püsima. Mõnest saab konstant. Aga ka nende konstantide tugevus varieerub. Triivime kokku. Triivime lahku. On sõpru, kellega saan mis tahes hetkel otsekui poolelijäänud kohast jätkata. Neid, kellele ei pea eriti midagi seletama. Nad mõistavad niigi. Aga on ka sõpru, kellele saab mingeid asju rääkida ja teisi teemasid ei tasu pigem puudutada. Mitte et nad mind hukka mõistaksid. Nad lihtsalt ei oska neil teemadel kaasa rääkida. Minu haare on lai. Ma olen IT-spetsialist. Ma olen keelespetsialist. Ma olen sportlane. Ma olen endine jooksja. Ma olen praegune jõusaalifanaatik. Ma olen kirjanik. Ma olen kirjutavate inimeste mentor. Ma olen tantsija. Ma olen toidusõber. Ma olen Silja. Uuenduslik ja unikaalne.

Päeva lõpuks olen üksi. Päeva alguses olen üksi. Mu elu põimub teiste inimeste omadega päevas vaid mõne tunni jooksul. Lühidalt öeldes olen ma üksi ka siis, kui olen osa mõnest kogukonnast. Ma ei saa lubada kokkuvarisemist. Ainult mina ise saan end uuesti kokku lappida. Kellelgi teisel ei lasugi säärast vastutust. Iga inimene vastutab iseenda eest. Seega ei tasu end täielikult puruks kukutada. Kuku, aga ole enda vastu hell.

Päris ausalt: ma igatsen paarisuhet. Tuge. Tahan ka vahel nõrk ja habras olla ning nutta sõjamehe rinnal nagu tütarlaps. Üksi nutmine on palju pingelisem tegevus kui kellegi juuresolekul nutmine. Üksi nuttes on tunne, et raiskan aega. Mis mõttes peidan ma end tekikuhja alla ja tõmban ilusal päikeselisel talvepäeval paksud kardinad ette? Kui selle kõige juurde käiks kaisus olemine, ei tunduks see absoluutselt maailma eest põgenemise ega tarbetult kulutatud ajana. Sel juhul oleks tegu ilusate hetkedega kõige kallima seltsis.

Kolm lauset, mida ma praegusel hetkel kõige enam vajan:

Ma olen siin.
Ma kuulan.
Tule kaissu.

Ma ei vajagi nõretavat ja kulunud fraasi “ma armastan sind”. See lause on kuidagi väga ütleja keskne. Alles nüüd hakkangi mõistma, miks mul just selle lause väljaütlemisega alati raskusi on tekkinud. Minu lemmik on hoopistükkis “Aitäh, et olemas oled” – see asetab rõhu mu egokeskmest väljapoole ja väärtustab teist inimest. Tõeliselt tugevas paarisuhtes tuleb väärtustada teist inimest. Muidugi ka iseennast, aga ka teise inimeste vajadustega tuleb üpris suurel määral arvestada. Kui kaks inimest teineteisele pühenduvad ja tõeliselt hoolivad, polegi see keeruline. Teisele hea tegemine muutub omamoodi ihaks ja ülimaks sooviks. Ma olen seda kogenud. Rohkem kui ühel korral. Kurb tõde on, et ma suisa kardan seda uuesti kogeda. Ma kardan endast kõike anda, sest nii tihti lähevad need pingutused otsekui tühja. Samas… äkki ei lähe tühja? Kui ma kellestki hoolin ja seda välja näitan, ületan ma iseennast sajakordselt (introverdi teema), kasvan inimesena ja tegelikult muudan ka tema elu killukese võrra paremaks. Kas ma peangi midagi vastu saama? Äkki ei pea, kuigi tahaks. Vahel mulle tundub, et ühel hetkel ma ei jaksa enam hoolida. Ka minus on õrna õiekese mentaliteeti. Ma närtsin, kui mind ei kasteta. Mingi aja suudan korduvalt vastu seina joosta, aga ma väsin, väsin, väsin.

Mida ma nende kolme ihaldatud lause asemel kuulen, kui kaotan pereliikme ja olen üksinda?

Võta endale aega. Kiiret pole.
Minu kaastunne.
Ju siis pidi nii minema.
Kas te olite lähedased?
Millal sa teda viimati nägid?

Miks keegi ei küsi, kuidas mul tegelikult läheb? Ja et kas ma äkki vajan õlga, mille najal nutta. Või lohutavat embust. Küsimused ja soovitused käivad minust kaarega mööda. Need otsekui ei tegeleks selle osaga, mis mulle endale kõige tähtsam on. Kas seepärast, et ei julgeta küsida? Et äkki vastus on liiga traagiline? Võibki nii olla, et on traagiline, aga üheainsa kallistuse ja päriselt olemas olemisega annaks seda kõike kardinaalselt helgemaks muuta. Mind on lihtne õnnelikuks teha, kui lihtsalt kohal olla. Ma ei vaja virtuaalseid sõpru. Ma vajan pärisinimesi.

Võibolla on asi selles, et keegi ei tea, mida ma tegelikult mõtlen. Ma suudan end aeg-ajalt kirjasõnas väljendada, aga sinna ei taha liigset traagikat põimida. Ma ei ole meeleheite äärel. Ma olen lihtsalt sügavalt kurb. Ma tulen sellest välja. Ka ise, kuigi teistega on seda palju turvalisem teha. Ma ei palu abi. Ma ei taha olla teistele inimestele koormaks. Ma tahan, et minust hoolitaks, ilma et ma peaksin seda küsima. Aeg-ajalt mõtlen, et kas ma ise olen liiga vähe hoolinud, et ma midagi vastu ei saa? Või kas ma olen endast tõepoolest nii raudkindla ja tugeva inimese mulje jätnud, kes pidevalt soomusrüüs ringi tatsab?

Tõsi, pärast isa surma on mind raske kõigutada. Isegi pisaraid tekib vähem. See aga ei tähenda, et ma kaotusi läbi ei elaks. Elan. Intensiivselt. Nutan. Tantsin tuju pisut paremaks. Nõrken. Nutan. Jalutan. Ütlen iseendale valjult mingeid tõdemusi välja. Kaevan iseenda kõige pimedamates sügavikes ja avastan, et need polegi nii hirmsad. Ma võin neisse sukelduda, sest olen seal ka varemgi käinud. Esimene kord pimedas ongi kõige hirmsam. Teist ja kolmandat korda lähen juba taskulambiga. Ma olen valmistunud. Elu on mind karastanud. 

Samuti tunnen ma, et ühel tuttaval nõial oli õigus. Mul on väga tugev kaitseingel, kes mu üle valvab ja nähtamatu käega mind vahetevahel tagasi tõmbab. Nii palju asju on läinud üle noatera. See kaitseingel on kindlasti mu isa. Ka siis, kui ta on enam kui 9 aastat lahkunud, on ta tugevalt minu jaoks olemas. Tema uskus minusse. Tema teadis, et ma suudan saavutada. Ta ei öelnud kunagi, et ära tee seda või toda. Ainus manitsus, mille ta mu hullumeelsetele ettevõtmistele kaasa läkitas, oli: “Vaata, et sa endale liiga ei tee.” Ta teadis, kui kirglikult ja üleni ma end pühendan. Ta teadis ja hoiatas, ütlemata seejuures kunagi, et ma peaks proovimata jätma. Ka tema oli maailmarändur ja avastaja. Usun, et oma uudishimu olen pärinud just temalt.

Sarnased postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.