Kirjutamisvahendid ja ruumi loomine
Loovkirjutamisega tegelemine ei tähenda enam ammu seda, et oled kannatav geenius, kes unustab magada, süüa ja muul moel enese eest hoolt kanda. Mina toetan igal juhul elutervet suhtumist nii endasse kui kirjutamisprotsessi. Usun, et enesehoolitsus tagab maailmale rohkem õnnelikke inimesi ja paremaid kirjutisi. Sestap usun ka seda, et kirjutamine tuleb võimalikult lihtsaks ja mugavaks muuta. Kui soovid sellest harjumust tekitada, siis ära kuhja enda teele takistusi. Selle asemel ümbritse end võimalustega. Kirjutamisvahendid ja vastava ruumi loomine on osa sellisest lähenemisest.
Miks peaks protsessi enda jaoks lihtsaks muutma?
Kui protsess on lihtne ja meeldiv, siis kirjutad suurema tõenäosusega. Sa tahad kirjutama hakata. Sa naudid protsessi. See pole karistus, vaid meeldiv ajaviide, mille abil saad äkki ka mõne olulise loo kirja pandud. Kui päriselt kirjutada tahad, loodki pigem võimalusi. Sa ei räägi kõigile sellest, kuidas sa aina kirjutaksid, kui su elus poleks see, teine või kolmas asi valesti. Kas oled tabanud end selliseid vabandusi leiutamas? Kust need tulevad?
Kui kõrvutada kirjutamist trennitegemisega, siis mõlema puhul on tähtis soodsa keskkonna loomine. Kõikvõimalikud takistused tasub elimineerida juba eos. Teisisõnu: kui hakkad dieeti pidama, siis ei tasu “igaks juhuks” kappi mitut pakki küpsiseid või muid keelatud toite osta, mis su eesmärki õõnestavad. Pigem täida kapp selliste toitudega, mis su menüüga sobivad. Lisaks õpi ära mõni lihtne retsept, et ei saaks peituda “ma ei oska süüa teha” vabanduse taha.
Põhivahend: märkmik
Märkmike puhul on põhimõtteliselt kaks lähenemist: vali võimalikult ilus või väga suvaline märkmik. Väga kaunis märkmik võib suisa kutsuda end täitma. Valin sageli märkmikke nende kaanekujunduse järgi. Viimati raamatupoes ringi uidates tundsin märkmike riiuli ees seistes, et tahaks ainuüksi visuaalse ilu pärast mõne osta ja midagi neisse kirjutada. Suutsin end peatada tänu sellele, et märkmikke on mul juba omajagu nagunii. Kui oled väga visuaalset väärtustav inimene, võib piltilus märkmik panna sind paremini kirjutama. Kui ootad elevusega selle avamist ja lehtede täitmist, siis on pealehakkamise tõenäosus seda suurem. Märkmiku ilu ei lõppe selle kaanepildiga. Tähelepanu tasub pöörata ka sisule: paberi tekstuurile, värvile ja joontele-ruutudele. Vali selline märkmik, mis sind kõnetab. Võid ka iga projekti jaoks valida eraldi märkmiku ja sobitada selle kujunduse projekti iseloomuga.
Teisalt võib liiga ilus märkmik tunduda hirmutav. Lugesin hiljuti Natalie Goldbergi legendaarset raamatut “Writing Down the Bones”, kus ta tutvustas täiesti teistsugust lähenemist. Nimelt kasutab ta esimesi mustandeid kirjutades väga suvalisi vihikuid. Samuti valib ta tobedate kaanepiltidega lapsikuid vihikuid, et kirjutamist mitte liiga tõsiselt võtta. Sellistesse vihikutesse kirjutades ei tunne ta survet kohe õigesti kirjutada ning saab protsessile keskenduda. Kaunisse vihikusse kirjutades võib tekkida vaimne surve midagi väga head kirjutada ning see võib tekitada bloki.
Ma ise kasutan ajurünnakuteks ja esmasteks plaanideks suvalisi märkmepabereid ja A4 valgeid pabereid. Tunnen end sellist vahendit kasutades väga vabalt ja julgen sodida. Esimeste mõtete jaoks on see ideaalne meedium. Ühtlasi meeldib mulle pisikeste paberite peale ülesandeid kirja panna ning hiljem, kui ülesanne tehtud on, need ära visata.
Ühe huvitava nõuandena kuulsin ühes podcastis soovitust märkmik ripakile jätta, nii et see sulle pidevalt silma hakkaks. Kui see kogu aeg sul silmanurgas eksisteerib, on ka tõenäolisem, et seda ühel hetkel täidad. 20 sekundi reegli järgi kõrvaldad sellega paar väikest liigutust (mis muidu võtaks aega umbes 20 sekundit), mis lahutavad sind kirjutamisprotsessist. Kui pead tegema lisaliigutuse ja märkmiku riiulist välja võtma, võibki see riiulisse ootama jääda. 20 sekundit ei tundu nagu pikk aeg, aga mõnikord võib saada sellest oluline takistus.
Kirjutusvahend
Kirjutusvahendi puhul on kõige olulisem selle funktsionaalsus. See peab toimima tõrgeteta. Kui ideed-sõnad hakkavad voolama, siis kehv pastakas ei tohi ometigi sellele voolule teele ette jääda. Sestap vali kirjutusvahend, mis sind alt ei vea ja mis sobitub sinu tempoga. Kui sinu jaoks on värvid olulised, varusta end eri värvi pastakatega. Näiteks võid plaane teha mitme värviga, et erinevaid ideid esile tõsta.
Kõige kiiremaks kirjutamiseks saad appi võtta arvuti, kus mõte jõuab trükkimiskiiruse eest vähem ära joosta kui paberile sirgeldades. Telefoni häälsõnumite salvestamine võib samuti kasulik olla. Kui sa kohe kirjutada ei saa, võid salvestada heli ja hiljem ideed üles kirjutada, kui võimalus tekib. Loovkirjutamise hõlbustamiseks on loodud ka mitmeid programme. Tuntuim neist on Scrivener, mida minagi pisut kompan.
Writing prompts ja töövihikud
Inglise keeles on palju nn. “writing prompts” tüüpi raamatuid, mis pakuvad tõukeid kirjutamisprotsessi käivitamiseks. Need on head abimehed, kui sul endal ideed otsas, sest neist leiab alati teema. Need teemad ei pruugi üldse mitte mugavad olla. Usu mind, olen nii mitmeidki variante proovinud. Olen sundinud end mugavustsoonist välja, kirjutama millestki, mis mul loomulikult ei tule. Kas ma olen protsessi nautinud? Mitte iga kord. Samas olen nautinud hetke, kui see on läbi ja olen suutnud luua midagi üllatavat. Avasin selliste harjutustega endas teistmoodi lähenemise. Arvasin, et ei suuda, aga tegin ära ja tõdesin, et suudan küll!
Writing prompts raamatud võivad sisaldada ka mõnevõrra teooriat. Sel juhul on harjutused justkui teooria kinnitus. Selline raamat on näiteks “Playing with Words”. Harjutus on raamatus kirjas, aga selle ärategemiseks tuleb sul võtta ette paber või märkmik. Teine tüüp on töövihikud, kus on jäetud vastav ruum harjutuse jaoks. Mul on pooleli “Burn After Writing”, mis sisaldab mitmeid isiklikke teemasid. Näiteks tuleb kirja panna enda unistusi, hirme, lapsepõlve mälestusi. Sellesse töövihikusse julgustatakse tsensuurita kõike kirja panema. Sissejuhatuses on isegi kirjas, et hiljem võib selle töövihiku suisa ära põletada. See on ainult enda jaoks. Minu arvates väga põnev lähenemine, mis võimaldab iseennast uute nurkade alt analüüsida. Mina enda roosat raamatut küll ära põletada ei kavatse!
Kui vajad kirjutamistõuget, siis sellised raamatud ja töövihikud on heaks alguspunktiks.
Kirjutamisruumi loomine
Vahenditega haakub ka kirjutamisruumi teema. Soodsate tingimuste loomine tõukab sind kirjutamisprotsessi. Kirjutamisruum peaks olema selline, kus on võimalikult vähe segajaid. Segajate all pean silmas just sinu isiklikke segajaid. See, mis on ühe inimese jaoks segaja, ei pruugi teise jaoks üleüldse häiriv olla. Nii on, et mõnele sobib lärmakam (kohvik) keskkond, teine vajab aga haudvaikust.
Kirjutamisruum (-koht) võiks olla selline, kuhu sisenedes süttib sinus kohe kirjutamistuluke. Kui ukse avad, oled juba õiges tujus. Mõtle, mis just sind kõnetab ja sind kirjutama paneb. Kujunda ruum vastavalt. Veendu, et seal on piisavalt tõukeid kirjutamise hõlbustamiseks. Motiveerivad pildid, tapeedi värv, mugav tool – kõik need võivad rolli mängida. Kui sulle meeldib aga näiteks põrandal kirjutada, varu ka pehmeid patju ja pleede. Pea meeles, et kirjutamine peaks olema võimalikult meeldiv!
Aegruumi loomine
Lisaks füüsilisele ruumile on väga oluline ka aegruumi loomine ehk aja võtmine. Just nimelt võtmine, sest aega ei leita niisama suvaliselt maast. Kui sa midagi ära teha tahad, siis võta selleks aeg! Kui su kindel soov on loovkirjutamisega tegeleda, sea see endale prioriteediks. Tekita selle jaoks päevaplaani aeg. Ära planeeri intensiivseks kirjutamisperioodiks väga aktiivset sotsiaalelu. Kui sul on vaja kirjutada, ei saa igal õhtul peol käia.
Aja osas on huvitav ka see, kuidas erinevad inimesed ajasurvele reageerivad. Mõnele sobib hommikul esimese asjana kirjutamine. Teine tunneb, et päevatoimetused suruvad peale ega suuda hommikul keskenduda. Sellele teisele sobiks paremini õhtul viimase asjana kirjutamine, kui ühtki muud tegevust enam ootamas pole. Kui kirjutamine tehtud, võid magama jääda.
Kuula podcasti 10. osa
Vestlesime vahenditest ja ruumi loomisest ka “Kirjutamiskohtingu” 10. osas. Seega oli meil juba pisike juubel!
Podcasti leiad järgmistest keskkondadest:
Või kuula siinsamas:
Üks kommentaar