Kas teha valelähe või üldse mitte startida? Podcasti 6. osa
Igaüks on olnud algaja. Igaüks on tahtnud midagi uut alustada. Olgu selleks siis uus hobi, uus kirjutis, uus karjäär. Mõnel juhul alustame teatud sorti tegevusega üha uuesti. Katsetame ühtmoodi, jookseme rappa või tüdineme ära ja proovime siis teistmoodi. Kas see esimene, teine või kolmas algus, mille puhul protsess justkui mitte kuhugi ei jõudnud, on siis valelähe? Spordis, kus reeglid on karmimad (näiteks sprint), võib valelähe kaasa tuua diskvalifitseerimise ja kogu võistluse või suisa sportlaskarjääri nurjata. Kuidas on aga elus? Kas olla julge ja alustada? Või jääda ettevaatlikuks ja ebaõnnestumist vältides pigem lähe tegemata jätta ning jätkata tavapärastes mustrites?
Karjääri katsetused
Mina olen suur katsetaja. Nii olen oma karjääri teekonnal käinud väga erinevatel radadel. Pärast gümnaasiumit ootasin aastakese, enne kui ülikooli läksin (soov oli õppida filmistsenaristiks, aga BFM võttis vastu üle aasta – lõpuks ei läinudki sinna). Töötasin reklaamitrükibüroos assistendina: trükkisin T-särke, kleepse, kujundasin tikandiprogramme. Järgnes bakalaureus inglise keeles, magister loovkirjutamises… Aastaid töötasin tõlkijana, aga samas omandasin ka treenerikutse (nüüd aegunud). Millalgi olin paralleelselt ettevõtja, massöör, toitumisnõustaja… Karjääri osas on mul olnud palju lähteid. Praeguseks olen üle aasta töötanud IT-firma keelespetsialistina (technical writer). Tunnen, et olen viimaks jõudnud õigesse kohta. Tagasi vaadates ei kahetse ma eelnevaid kogemusi. Pisut mõtlen vaid sellele, et oleksin võinud IT-maailma jõuda natuke varem, sest see on niiiii õige kohta! Samas ei pea teisi ameteid valeläheteks, need olid osa protsessist, panustades akumuleeruvasse kogemuspagasisse.
“Valelähted” suhetes
Suhete – nii romantiliste kui sõbratasandi omade – puhul olen teinud omajagu pealtnäha tupikusse jooksnud lähteid. Kaks 5-aastast kooselu, üks neist lausa abielu. Kas need olid valelähted, kui ma nende inimestega elu lõpuni koos ei ela? Juriidilistesse dokumentidesse jääb mulle igaveseks märge “lahutatud” (kui ma just uuesti ei abiellu; vallalise täisõiguslikku staatust ma aga tagasi ei saa), otsekui meenutamaks üht möödunud eluperioodi. Iga kord, kui notaris käin (viimasel ajal on kinnisvaratehingute tõttu palju ette tulnud), näen seda märget. Põhimõtteliselt on mul suva või… alateadlikult äkki ikka pole ka. Saan aru, et abielu on suur asi – see oli minu jaoks suur asi -, aga kas peab selle purunemist igavesti meelde tuletama? Kas ühiskonda on juurdunud teatav “süüdistamisnoot”? Kui sa igavesti kokku ei jää, siis tegid nagu vea? Ma ei pea ei abielu ega lahutust vigadeks. Need olid kõigest osa mu elust. Oli, mis oli, sain kogemuse, liigume edasi. Minu pilk on alati tulevikku suunatud. Sestap ei põe ma ka valelähete eest.
Poolikud asjad
Mulle käib kergelt närvidele, kui miski jääb pooleli. Eelistan teatud raame, eelistan lõpetatust. Mulle meeldivad kursused, millel on lõppkuupäev, eksam, lõputöö. Mulle meeldib tegevustele joont alla tõmmata. Kui miski liiga kauaks lohisema jääb, hakkab see mind häirima. Tõtt-öelda olen ka asju pooleli jätnud. Juhtub. Samas oleks parem leida mingisugunegi lõpetatus, et see energia oma elust välja saada. Midagi lõpetades saab teha ruumi järgmisele, uuele energiale. See võibki olla põhjus, miks mulle meeldib näiteks tühjaks saavad pakendid. Ma saan paki ära visata. Ma saan (korraks) ruumi juurde. Ma saan minna poodi uusi ägedaid toiduaineid hankima. Jess! Kõik võimalused on avatud. Ilmselgelt meeldivad mulle stardid. Olgu selleks siis tõesti vaid uue riisikoti avamine…
Lahenduspõhine elu
Viimasel ajal olen taibanud ja oma peamistele usaldusisikutele rääkinud, et olen lahenduspõhine inimene. Kui miski ei toimi, lähenen sellele teise nurga alt. Kui üks lähe mind finišini ei vii, siis stardin veel üks kord. Ja teine kord. Ja kolmas kord. Kui ma midagi väga tahan, leian alati võimaluse. Siinjuures on saladuseks või võtmeks piisavalt tahtmine. Tahtejõud paneb elu ja imed juhtuma. See tuleb minu enda seest. Olen küll pigem introvert (või ambivert või sotsiaalne, kohanenud introvert, aga kindlasti mitte ekstravert), aga enda tahtmiste nimel olen valmis oma kestast välja tulema. Kui ma midagi tõeliselt tahan, olen valmis tegema nii palju valelähteid, kui kulub. Mõnikord põrun, nutan, kurvastan, löön peaaegu käega, aga siis… vaatan olukorda uue nurga alt, rakendan loovust ja teen ikkagi ära. Vot.
Kuula podcasti!
Mõned päevad tagasi rändasin Lasnamäele ja salvestasime Alisaga Kirjutamiskohtingu podcasti 6. osa, mis keskenduski valelähetele. Vestlesime algustest nii elus kui kirjutamises. Ühtlasi leiad sealt eksklusiivset sisu meie vanade blogide (paljude “valelähete”) kujul.
Podcasti leiad neist keskkondadest:
Või kuula siitsamast:
