Müstilised muusad ja elulised eeskujud – podcasti 5. osa
Loomingulises elus – ja elus üldiselt – tuleb kahtlemata puudutada ka muusade ja eeskujude temaatikat. Need kaks mõistet on omavahel mõnevõrra seotud, viidates teistele inimestele ehk loominguga seotud inimfaktorile. Samatähenduslikud need aga siiski ei ole.
Muusa
“Muusa” mõiste juurde ulatuvad tõenäoliselt antiikaega. Toona tähistas see kunsti ja teaduse jumalannat. Hiljem viidati muusale kui loomingulise inspiratsiooni andjale. ÕS-i definitsiooni kohaselt on tegu naisega, kes mehele inspiratsiooni pakub. Eks kunagi olid tõepoolest sellised ajad, mil looming vaid meeste pärusmaa oli. Mis seal ikka. Mina tahan muusat mõtestada aga natuke teistmoodi.
Minu jaoks on muusal kaks tähendust. Ühest küljest võrdub muusa inspiratsiooniga. Muusaks olev inimene teeb midagi nii ägedalt või nii suure kirega, et see innustab kõrvaltvaatajaid sama suure innuga elule ja/või loomingule lähenema. See ei tähenda, et ma tahaks teha täpselt samu asju, mida minu muusa harrastab. Mind inspireerib pigem tema kirg ja elutahe. Ma tahan pühenduda sama palju kui tema. Mind kannustavad tema käitumismustrid. Ma ei pruugi tema käitumist kopeerida, aga võin temast õppust võtta. Kas minu elus on selliseid inimesi? Jah. Üks neist on mu tantsuõpetaja, kelle soov on saada parimaks. Nii äge asi, mida tahta! Ja ta on täiega valmis selle nimel tööd tegema ja harjutabki igapäevaselt. Tõeliselt inspireeriv. Mul on hea meel, et sellised inimesed eksisteerivad.
Teisest küljest on muusa minu jaoks inimene, kelle nimel tahan ise pingutada ning parem inimene olla. Muusa võib olla väga hea sõber, kellele soovin heameelt valmistada. Pigem pean siinkohal silmas romantilist armastust ehk meest, kellele tahan parimat pakkuda. Kui ma kedagi armastan, siis tekivad iseenesest ideed, kuidas talle rõõmu valmistada. Mina kui väga enesekeskne inimene unustan mõneks ajaks isekuse ning poen kasvõi nahast välja, et armastatule mingit ägedat elamust pakkuda või üllatust teha. Ma tunnen end niivõrd täidetuna, kui selliseid plaane sepitsen. See teeb mind kümme korda õnnelikumaks kui iseendale naudingute kinkimine. See, kusjuures, on ka teaduslikult tõestatud, et suurema õnnelaksu saab teistele head tehes. Sotsiaalne element pakub lisaväärtust.
Esimeses tähenduses võib muusa olla võõras inimene, teises tähenduses on muusa minu maailmas alati lähedane inimene või keegi, kellega tahan lähedaseks saada. Stephen King võrdsustas muusat oma kirjutamisteemalises teoses “On Writing” põhimõtteliselt inspiratsiooniga, kui ridade vahelt lugedes asjast õigesti aru sain. Tema sõnul tuleb kirjanikuna palju tööd teha, kogu aeg edasi rühkida. Vaid nii on võimalik ligi meelitada muusa. Esialgu astub muusa üpris ükskõikselt su kirjutamistuppa. Istub tugitooli. Lakib küüsi. Laiskleb. On niisama ilus ja imeline. Tema tähelepanu võitmiseks pead pingutama, kirjutama näpud villi. Vaid nii teenid ära tema tähelepanu. Vaid nii saad õiguse tema maagiast osa saada. Muusal on nimelt kõik imeliseks loominguks vajalik olemas. Sina kui kirjanik, kui loovisik pead oma osa välja teenima. Kui tema tähelepanu võidad, kingib ta sulle oma võlujõu.
Eeskuju
Eeskuju mõiste on minu jaoks pisut paremini lahti harutatav. See on keegi, kelle moodi soovin olla. Keegi, kelle omadusi ja käitumismustreid ma hindan. See peegel, millesse ma sooviksin pilku heita. Kas mul on hetkel eeskujusid? Fitnessimaailmas on mul kindlalt teatud suurepäraste ilusate kehadega naised, kes mind inspireerivad. Aga ma pole kindel, kas ma tahaks konkreetselt nende moodi olla. Ei, tahan ikka. Tahan ka neid kauneid prinke tuharaid ja võimsaid seljalihaseid. Samas ei taha ma meeletult mingi konkreetse isiku moodi olla ega kellegi kehakumerusi kopeerida. Tahan vormida iseenda parima versiooni. Tahan näha, mida spetsiifiliselt minu kehast välja voolida saab. Aga nende naiste toitumisvalikud, julgus ja kaunid pildid innustavad mind küll. Mõnes mõttes isegi äkki hea, et mul pole konkreetset eeskuju? Kas see annab mulle võimaluse rohkem mina ise olla? Usun, et eeskujud on olulised, aga tähtis on neisse ka mitte liialt kinni jääda, mitte liialt kiinduda.
Üllataval kombel on minustki saanud mõnele inimesele eeskuju. Võibolla olen eeskujuks veelgi enamatele inimestele. Ainult paar tükki on selle välja öelnud. Ja ma olen sellise mõtteavalduse eest lõputult tänulik. See annab mulle endalegi lisausku, et olen oma toitumise ja trennidega õigel teel – just nimelt mu füüsiline vorm olevat teistele eeskujuks. Minult on küsitud, mida siis täpselt selle saavutamiseks teen. Olen jaganud oma teekonda, aga endise toitumisnõustajana toonitanud, et muidugi on igaühel oma personaalne areng ning täpselt kopeerida ei tasu niikuinii.
Samas on marutore, et ma olen kellegi eeskuju! Kui ma veel inimesi nõustasin, loobusin viimaks nõustaja rollist, sest sageli polnud inimestel endil motivatsiooni muutuda. Ikka otsiti mingeid imenippe, mis pingutuse minimeeriksid. Tundsin, et mina ei suuda neid motiveerida. Tahtsin, et nad ise motivatsiooni leiaksid. Kummalisel kombel olen nüüd, kui motiveerimisest lahti lasin, hakanud teistele motivatsiooni ja inspiratsiooni pakkuma… Ma ajan oma asja ja teised taipavad, et see on üks imeline teekond ning võtavad mingeid mustreid ja harjumusi minult üle. Vahva!
Teiste jäljendamine on hea mõistlikkuse piirides. Kedagi eeskujuks võttes tasub alati teda endale sobivalt tõlgendada ning endale sobivad omadused üle võtta. Personaliseeritus igas eluhetkes, eks!
Tantsuteraapias on selline tehnika nagu peegeldamine. Peegeldada saab täpselt jäljendades, teise liigutusi suurendades või vähendades, liigutusi vastupidiseks muutes (näiteks kui peegeldatav liigutab kätt, liigutad sina hoopis jalga või teed kiire liigutuse asemel aeglase). Arvan, et vastavalt oma vajadustele tuleb valida sobiv peegel ka elus. Täpselt jäljendada üldiselt ei tasu. Igaühe emotsionaalne ja füüsiline pagas on erinevad. Kogemused on erinevad. Seda kõike tuleb arvestada.
Ma tahan olla muusa. Ma tahan, et keegi minu energiast inspiratsiooni saaks (see on isegi juhtunud, kui järele mõtlen!). Ma tahan, et keegi ka minu nimel 101% pingutaks. Samuti tahan ma ise sama pakkuda. Armastatule.
Ma tahan olla eeskuju. Ma tahan elada sellist elu, mis väärib jäljendamist. Jah, mul on Instagrami konto. Isegi mitu. Jah, ma postitan sinna pilte trennist, toidust, reisidest. Võibolla peaksin seda veel järelemõeldumalt tegema. Mitte et Instagram elu oleks, aga see on hea kanal oma elu jagamiseks. Ja ma loodan siiralt, et nii see blogi kui ka meie Loovõlurite podcast “Kirjutamiskohting” annavad edasi minu isiksust.
Kuula podcasti!
Sedasama teemat lahkasime põhjalikult ka podcasti uusimas ehk viiendas osas. Leiad selle järgmistest keskkondadest:
Või kuula siitsamast:
