Kirjutamine | Loovus

“Suur võluvägi” – julge elada loomingulist elu

See on külalispostitus Loovõlurite “Kirjutamiskohtingu” podcasti kaaslaselt Alisalt, inspireeritud meie viimati salvestatud teisest episoodist. Alisaga kohtume lisaks salvestuspäevadele paar korda nädalas ka Skype’is, et kirjutada ja loovuse üle arutleda. Mõtteid on meil palju ja siit allikast võib peagi igasugu põnevaid ettevõtmisi oodata.

Silja

Kirjutamiskohtingu  podcasti raames lugesin ühte raamatut, mille lisasin paar nädalat varem oma Goodreadsi lugemissoovide hulka. Kui lõpetasime Siljaga podcasti esimese osa lindistamise, planeerisime järgmist osa, kus tahtsime raamatuid analüüsida ja rääkida loovkirjutamise või kirjutamise praktikatega seotud teostest. Lugemissoovituste osas vaatasin Siljale küsivalt otsa – ta suunas mu oma rikkaliku raamaturiiuli poole. Pilk peatus värvilisel raamatukaanel. Käed haarasid sellest kinni, enne kui mõte järgi jõudis. “Just kuulsin sellest raamatust! Lisasin isegi soovinimekirja!” Naljatasime hiljem, et nõnda andis universum märku, et nüüd on õige aeg seda lugeda. See raamat oli “Suur võluvägi”.

Tunnistan, et ei teadnud Elizabeth Gilberti loomingust varem suurt midagi. Ma ei ole lugenud tema rahvusvahelist menukit „Söö, palveta, armasta“. Astusin tema loomingusse täiesti kontekstivabalt. Raamatust “Suur võluvägi” ei avastanud ma mitte midagi maailma muutvat, sest  see ei püüa kellegi elu ega vaateid muuta. Selle lugemine võib aga anda tõuke millekski heaks ning mõjutada, mis nurga alt teatud asjadele lähened. See justkui ei räägigi millestki, edastades ometigi tähtsa sõnumi.

Mis on raamatu peamised teemad?

Gilbert kõneleb kirjutamisest, loomeprotsessist ja üldisemalt loomingulisusest. Jutt on hea ja ümar – selle sõna parimas mõttes. Raamatu sõnum  kõnetab. See ei ole tehniline raamat ega loovkirjutamise õpik. Mulle meeldis soe toon, millega autor lugeja poole pöördub. Näiteks Goodreadsi arvustajad nii lahked ei ole: enamik neist ei võta raamatut tõsiselt.  Lugejatel on palju öelda selle kohta, mida autor tegelikult kirjutama pidanuks. Ma ei tunne, et mul säärane õigus oleks. Autor kirjutab alati täpselt seda, mida õigeks peab. “Suur võluvägi” on lihtsalt inspireeriv lugemine, mis laseb lugejal oma suhtumist analüüsida ja ümber mõtestada. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute (usun, et võin seda nii nimetada) austaja, aga sellest raamatust oli mul tõesti abi. Gilbert õpetas, kuidas võtta kätte midagi, mis väga meeldib, alistada (tegelikud või kujuteldavad) takistused ning elada loomingulisemat elu. Ehk siis, kuidas elada elu, mida juhib uudishimu, mitte hirm.

Peamised teemad, mis raamatust kõlama jäid, on hirm, ideed, perfektsionism ja laiskus ning virisemine.

Hirmust

Kas oled valmis ohverdama aega millegi jaoks, mis sind köidab?
Kas oled nõus vahel pettuma ja läbi kukkuma ent siiski sellega edasi tegelema?

Sa ei pea olema kartmatu, aga sul peab olema vaprust. Meenub üks sõnum, mille viisteist aastat tagasi klassikaaslastele motivatsiooniks tahvlile kirjutasin (ja mis ka klassijuhatajale meeldis):

Hirm on tervislik ja peab alati kaasas olema, aga sellel ei tohi lasta oma otsuseid või teekonda juhtida. Ei tasu võtta pähe, et oled andetu, saamatu, harimatu, või pole piisavalt… “tark ja ilus”. Just do it.

Meil on harjumus leppida oma nõrkuste ja puudustega, selle asemel et neile vastu hakata. See on kaitsemehhanism. Meie potentsiaal kas suureneb või väheneb vastavalt sellele, mida tol hetkel usume. Meenub Henry Fordi tsitaat: “Kas usud, et suudad, või arvad, et ei suuda – igal juhul on sul õigus.” 

Kahjuks olen isegi selline inimene, kelle jaoks teiste arvamus oluline on. Sageli läheb mulle isegi korda, mida arvavad täiesti võõrad inimesed või need, kelle arvamus üldse ei loe. Ma ei tea, miks lasen end väheoluliste inimeste arvamustest mõjutada. Pean meenutama (seda tuletas mulle meelde Gilbert), et ei tohi lasta ennast heidutada. Seda teevad teised inimesed ja olukorrad minu eest juba nagunii. Alati on keegi, kes oskab midagi minust paremini. Ja see on okei. Gilberti sõnul takistab loovat elu just endasse süüvimine (enesekriitika ja eneses kahtlemine). Peab uskuma, et kui siin oled, siis on sul õigus oma häälele ja nägemustele ning õigus neid maailmaga jagada. Samuti pole kunagi hilja alustada. See sõnum andis mullegi julgust ja kindlust juurde. Võib alustada siis, kui nii otsustad, kui oled valmis. Ole siis kaksteist või nelikümmend kaks või kuuskümmend viis. Alustada võib just siis, kui tunned, et nüüd on õige hetk, või kui tunned, et  enam loovuseta elada ei suuda.

Ideedest

Universum on tulvil põnevaid loomingulisi ideid. Ideed tulevad ise su juurde. See võib juhtuda täiesti suvalisel hetkel, kui üldse ei oota. Loomingulised ideed on iseseisvad olevused. Nad tunnetavad, kui oled oma hinge ja mõistuse avanud ja tegeled järjepidevalt harjutamise ja enesetäiendamisega. Nii näevad ideed ära, et oled hea potentsiaalne meedium. Nende eesmärk on ilmale tulla: seda saab teha läbi koostöö inimesega. Ideele võib öelda “jah” või “ei”. Peab lihtsalt aru saama, kas see on “sinu idee” ja kas tunned, et oled võimeline ta ilmale tooma. Gilberti sõnul öeldakse ideedele enamasti “ei”. Siis otsivad nad järgmise sobiva inimese. Kui kohtad ideed ja mõistad, et see ongi see õige, astud sellega teatud suhtesse: loote omavahel loomingulise lepingu.

Perfektsionimist ja laiskusest

Olen alati olnud jäik perfektsionist. Viimastel aastatel olen püüdnud rehabiliteeruda. Mõistsin, et perfektsionism ei mõju mu vaimsele tervisele hästi. Ei tasu mõõta oma edu saavutuste järgi. Tuleb teha seda, mis endale meeldib. See ei tähenda, et pole vaja hoolida.  Hoolimine on ülioluline: see tuleb suunata millelegi, mis endale meeldib ja rõõmu pakub. Üks asi, mis mulle antud raamatus kerge üllatusena tuli, oli suhtumine “peaasi, et tehtud saaks”. Väidetavalt ei olegi kunagi võimalik midagi absoluutse täiuseni viia, ilma et see sind  mõnevõrra hullutaks. Isegi, kui tead, et mingi tegelane või sündmus või narratiivi loogika kirjutises lonkab, tuleb mingil hetkel lihtsalt lõpetada ja raamat valmis saada. Kui sa õigel ajal lõpetada ei suuda, võid oma lugu lõpmatuseni lihvida. Ühel päeval väsid. Lõppkokkuvõttes läheb kõik hoopis untsu. Täiusetaotlus võib tunduda hea iseloomuomadus. Tegelikult lämmatab see loomingulisust, halvab, takistab asjade lõpuni viimist või üleüldse millegi loovaga alustamist. Kui soovid olla loominguline ja elada loomingulist elu, pead harjutama distsipliini. Siis saab sinust “distsiplineeritud vusserdaja” (disciplined half-ass). Sa ei pea olema täiuslik, et olla edukas või armastatud.

Virisemisest

Ei tasu hädaldada, kui keegi ei loe/naudi su loomingut. See ei ole maailma süü, et tahtsid saada kunstnikuks või kirjanikuks. Keegi ei ole kohustatud su loomingut nautima. Kedagi ei huvita su hädaldamised, need on tüütud, raiskad aega ja närvirakke. Ära virise, vaid tegutse edasi. Samuti tuletab Gilbert meelde, et meie oma looming ei pruugi meile mitte kunagi elatist teenida. Ei ole mõistlik jätta oma päevatööd ja pühenduda vaid kirjutamisele. See paneb kõik lootused ja ärevuse loomingule, mis  peaks sellest vaba olema. Kui äraelamine sõltub loomingust, hakkame seda lõpuks vihkama. Inimese ja loomingu suhe peab olema aga tervislik ja positiivne.

Märtrid ja triksterid

See, mis on hea minu enda jaoks, on kasulik minu loovusele/loomingule.

Tundub, et tänapäeva Lääne tsivilisatsioonis on kannatamine endistviisi levinuim loomeleping, See leping ütleb: ma olen valmis hävitama iseennast ja kõiki, kes mind ümbritsevad, püüdes tiivustavat vaimu ilmale tuua, ja minu märterlusest saab mu loomingulise pärandi tunnusmärk.

Elizabeth Gilbert

Gilbert jagab loomingulised inimesed kahe meelelaadiga inimesteks: märtriteks ja triksteriteks. Tavaliselt on meis kõigis natuke ühte ja teist.

Märtri standardpakett sisaldab umbes järgmist: 

  • väljendad pidevat rahulolematust oma loominguga
  • oled ülbe, kui oled edukas; haletsed ennast, kui läbi kukud
  • kadestad teisi loomingulisi inimesi ja nende võite
  • jood alkoholi nii, nagu homset ei oleks
  • saboteerid kõiki lähisuhteid
  • sured noorelt purunenud hiilguse rusuhunnikus

Triksteri puhul selliseid kannatusi ei ole. Triksterina on su edasiviiv jõud uudishimu koos mängulise ellusuhtumisega. Triksteri jaoks on elu huvitav. Trikster ei püüa maailma seletada, vaid astub sellega teatud mängu. Erinevalt märtrist teab trikster, et ta ei tulnud siia kannatama. Häbi ei tundu teda ka väga hirmutavat.

Sul pole loomiseks luba vaja. Sa ei pea oma loominguga maailma päästma.

Sa pole kohustatud kellelegi aru andma, miks näiteks millegi “asjaliku” asemel lühijutte kirjutad või näiteks hobuseid joonistad (seletuse seosega hobustega leiad “Kirjutamiskohtingu” 1. osast) . Samuti ei pea kunst ega  looming olema originaalne ega isegi tähtis. Looming peab eelkõige teenima sind, mitte teisi inimesi. Töö tohib tegijale rõõmu pakkuda, mõjuda talle tervendavalt ja lunastavalt jne. See tohib olla lihtsalt harrastus. See tohib lihtsalt meeldida. Kui teed midagi, mida armastad, võib juhtuda, et lood millegi, mis kellelegi abiks on. Tee seda, mis sind ellu äratab.

Järgi uudishimu

Gilbert pakkus välja huvitava mõtte:  ära järgi kirge, järgi pigem uudishimu. Kirg ei pruugi kunagi tulla või sa ei pruugi mõista, mille vastu sul kirge on. Uudishimu viib kaugemale. Nõustun. Ma ei oska öelda, kas mul on kirjutamise või joonistamise vastu päriselt kirge. Aga need huvitavad mind. Ma tunnen uudishimu, et ennast proovile panna ja vaadata, kuhu ma neid loomingulisi tegevusi harrastades jõuan.

Lõpetuseks soovitan seda raamatut sulle, kui: 

  • otsid kerget lugemist
  • soovid end paremini mõista
  • oled alati tahtnud loomingulist elu elada
  • avastasid hiljuti, et tahad loomingulist elu elada
  • arvad ekslikult, et oled liiga vana/noor/andetu/harimatu/väsinud… või ükskõik-mis-veel, et loominguga alustada või oma hobist midagi enamat kasvatada
  • naudid ilusaid ükssarvikuteemalise kujundusega raamatuid

Head lugemist!

Sarnased postitused

2 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.