Koreograafiad – õppida mõistuse või kehaga?
Üldiselt pean end kiireks õppijaks. See kehtib aga juhul, kui saan teema endale mõistusega selgeks teha. Kehamäluga ja liikumistega on lood keerulisemad. Pean ka kehaga seotud kombod… mõistusega läbi töötama.
Kas võib asi olla selles, et ma ei usalda piisavalt? Ennast? Tantsupartnereid? Contemporary tunnis on minu jaoks võrdlemisi võõrad liikumised, ma ei suuda neid kuidagi enda omaks teha. Või on asi mu enda mõtlemises, vales mõtlemises? Kui lasin end esmaspäevases tunnis (16.11) vabaks, nagu õpetaja kogu aeg soovitas, ja püüdsin mitte liigutustele mõelda, vaid teha, tuli üllatavalt palju siiski otse kehast. Õigeid asju, õiges järjekorras, aga minu tõlgendusega. Ma olin viimaks ometi hakanud sellele keerulisele koreograafiale pihta saama! Sest et… omal moel lasin ma arusaamisest lahti. Loobusin ja lubasin kehal tantsida.
Mõtlen üle
Ma kipun liigutusi matkides üle mõtlema. Tahan läheneda mõistuse abil, kuigi usaldada tuleks keha. Pole õrna aimugi, kui mitu korda ma seda näiteks reedesel bachata peol oma tantsupartnerile ütlesin. Et ma kipun mõistusega asju lahti hekseldama. Vabandasin, kui sassi läks, aga olin alati valmis uuesti proovima. Alati valmis usaldama. Või täpsem olles… alati valmis selleks, et äkki nüüd olen päriselt valmis usaldama ja vooluga kaasa minema. Ma olen ikkagi kalade tähtkujust, mul on vaja voolu, millega kaasa minna. Voolu, mis lubaks mõtlemise unustada. Kiirevoolulisse jõkke pole mõnda aega nüüd astunud. (Usun, et olen kiireks vooluks samas valmis, kui vaid õige jõgi on). Õnneks sattusin kannatlike inimeste otsa ja õhtu lõpuks sai tõdeda, et tuli välja küll, kohati oli voolu ja kontakti küll.
Armastan improviseerimist
Kõige vabamana tunnen end improviseerides. Olen hakanud iseendale isegi peas korrutama midagi sellist nagu “I’m the impro queen”. Just siis pääsevad valla kõik kehasse salvestunud mustrid ja liigutused, mida siit-sealt kokku olen korjanud. Siis sünnib maagia. Siis teeb keha midagi, mille oskamist ma ei mäletagi. Ma ei väida, et ma ülihästi tantsida oskan või midagi. Pikk teekond ootab veel ees. Aga… kui vaatan oma improvideosid, kus on olnud õige muusika (mis teeb peas mingi klõpsu ära), siis avastan sealt aeg-ajalt midagi imelist, millest tasub kinni hoida. Tõsi, avastan ka palju pahna. Kustutan paljud videod ära. Aga nende paari pärli pärast tasub edasi proovida.
Siis, kui peaks koreograafiaga töötama…
Millega tegelesin pühapäeva õhtul? Siis, kui käigud käidud, trenn tehtud, uue nädala menüü paika pandud (ja külmkapp sajal eri kujul valku täis, munavalgemassist kodujuustuni), pidanuks ma tegelema koreograafia õppimisega. Ma tean, et pean sellele enne homset õhtut tunnikese pühendama. Ma tean, et aeg tiksub armutult. Ma tean, et mul on homme mitmetahuline täistööpäev, contemporary tantsutund, ühest punktist teise liikumise ponnistused… ma tean, et homme on keeruline harjutada. Ometigi lükkasin ma selle homsesse, sest ego on kuidagi katki või midagi. Välja ei tule, kurat! Koperdan ja teen mustalt. Videosidki oli sellest kohutav vaadata.
Ja ma poleks elu sees arvanud, et ma teiste ees esinedes totaalselt krampi tõmbun. Esinesime küll neljakesi, aga jõle veider oli. Kas on asi selles, et tegu on minu jaoks liiga võõra keskkonnaga? Burleskikambas poleks mul mingit probleemi ega mingit närvi (isegi mitte laval, kui atmosfäär on õige). Kas mul pole selles grupis veel piisavalt turvatunnet tekkinud? Või pole sammud piisavalt selged? Huh, vahel mõtlen, et hammustasin liiga suure tüki, kui kohe showgruppi ronisin. Edevus, edevus. Samas tasub alati proovida ja küll ma selle koreograafia ka enda omaks teen ja pähe õpin. Kui ma vaid tahan. Just, kui ma vaid tahan.
Põgenesin koreograafia eest improvisatsioonidesse, kah moodus millegi edasi lükkamiseks. Mõnes mõttes valetasin ehk endalegi, et kui mingilgi kujul tantsuga tegelen, siis kokkuvõttes olen ju tubli. Ja äkki olengi. Õhtu veetsin ühe uue ideega mängides, sest 27.11 avaneb erakordne võimalus ka burleskitaridele oma ideid (=kavasid) presenteerida ja tagasisidet saada. Mul on kostüüm, tiivad, särki-värki, aga tundsin, et tahan midagi sensuaalsemat teha. Ja selle sensuaalse ideega ma töötasingi. Tiibadega vehkiv superkangelane peab natuke veel oma aega ootama, veel ei saa ta lendu tõusta.
Esialgne plaan oligi postituse juurde väike jupp tänasest mõttetööst (ja kehatööst?) panna, aga see on veel nii toores, nii intiimne, et ma parem ei pane. Tõsi, see jääbki väga intiimseks ja võibolla on kellelgi seda ka piinlik vaadata. Aga. Selle väga seksuaalse asjaga olen ma muidugi valmis ka lavale minema, näitama end väga paljana (ja just emotsionaalses plaanis, mitte vaid keha mõttes). Go figure. Illustreerin postitust aga parem nädalataguse klipiga stuudiost. Lana Del Rey laineil surfasin ka tänaõhtuses impros, nii et see video sobib siia hästi. Päris ära tantsuga ei kamminud, aga huvitav on jälgida, kuidas igasugu kehalained, isolatsioonid ja muud voolavad liigutused juhtuvad improviseerides otsekui iseenesest. What’s that magic thing?
